Keegi nimetas end kuskil blogardiks. Väga täpne. Bloogimise algusest peale olen iga päev üha rohkem aega netis töllerdanud. Minul, kes ma lülin meie võrdlemisi valjuhäälset arvutit, on arvuti üha pikemaid tunde sees. Aeg, mis varem kulus raamatutele, möödub blogosfääris võrdlemisi mõttetuid asju lugedes. Ja seda vaba aega on ju neetult vähe, nii et pärast on selline tunne, nagu oleks hamburgerit söönud.

Jätsin "Cloud Atlase" mõneks ajaks pooleli, et alustada nädalavahetusel saadud "The Family Wayd" Tony Parsonsilt. Eks seegi ole Mitchelliga võrreldes paras hamburger. Aga lobedalt kirjutab ega käi mulle enam närvidele nagu eelmiste raamatute puhul, kus aeg-ajalt oli nutupedaal ikka päris põhjas. Taban end jälle mõttelt, et milline eesti macho end nii kenasti kolme õe nahka suudaks asetada. Sass ega Kaur juba küll endometrioosist kirjutama ei hakka. Teisalt, Parsons kotib tänases Mirroris täiega kolme alaealist inglise sõsarat, kes kõik lapsega maha on saanud.

Jah, ja nüüd ongi jupp aega möödas ja peab varsti hakkama Miid magama panema. No mis ma ütlesin. Ajaraiskamine. Tahtsin juba pahaselt osa teksti ära kustutada, aga las ta siis olla pealegi.

"Kui meil lasteaias pakutakse suppi, siis Pavel ütleb selle kohta "pepumahl"."

Lõimumine läheb nii mis müriseb.

Hea, et ka rahvakirjanikud lastele midagi õpetavad. Limpa-raamatus öeldakse pidevalt "lollakas" ja tänaõhtuses peatükis tutvustatakse sõna "peerukott". Kivirähk on üldse väga anaalne. Niipea kui tema naine "Tähekese" peatoimetajaks sai, ilmus seal romantiline jutuke "Kaka ja kevad". Selliste asjade suhtes olen ma ikka veidi vanamoodne.

Aga Miina maitses täna esimest korda leiba. Hämmastav, kui palju pudi umbes kuupsentimeetrisest tükikesest saab.

Jõudsime Rocca-al-Mare laadale nii hilja, et Kessu tagumine sink jäi ostmata. Esimene ka.

Mentaalne noot nr 1. Lapsega välja minnes peab kaasas olema taskurätik, salvrätik või lapike (kuidas see kunagine tõlkevärdjas oligi - röhitsuspadjake). Tahtmata pererahva voodilinu lagastada, olin sunnitud Miina ninast purskunud kollimere oma pükste sisse (jah, sisse, mitte külge, sest muidu oleks ju näha olnud) määrima.

Mentaalne noot nr 2. Lapsega välja minnes peavad kaasas olema tagavarasokid. Muidu juhtub nii nagu eelmine nädal, kui ma Mademoiselle'is kohvi ja saiakeste järel käisin. Tagasiteel märkasin, et Mii on ühe soki ära kiskunud. Läksin tuldud teed tagasi - ei miskit. Iga valge nutsak osutus äravisatud salvkaks, üks traktaadiks "Teekond Jeesuse juurde". Miina läks mu kondamistest nii närvi, et hakkas möirgama. Nii leidiski päike meid Suve tänavalt vana väravaposti otsas imetamast.

Tagavaramäkut meil vaja pole, sest Miina on otsustanud võistelda Jaanus Raidaliga, kumb jõuab kõhtu kauem kinni hoida. (Ausalt öeldes sai ta täna pärast võimsat vaseliiniõlilaksu üle pika-pika aja ise hakkama. Aga võrdlus Raidaliga oli raisku laskmiseks liiga hea.)

Sa pühade müts, kui kauneid kõrvarõngaid ma laadal nägin. Suured lasuriidilatakad, keskel püriit. Või midagi sellist. 550 krooni. Õnneks ja kahjuks oli pangaarvel emapalgapäevaeelne põud.

Polaarkaru (kirjutasin esimese hooga Pollarkaru! Ai, ma pole vist kinos eales nii kõvasti naerda pruusanud kui "Pollareid" vaadates) tänane link "Mehed kasti" meenutas mulle üht neljast anekdoodist, mis mul meeles on.

Mafiooso läheb ekstrasensi juurde: "Ma näen unes kartuleid. Mida see tähendab?"
"Noh, ega palju variante pole. Kevadeks mulda - või sügiseks kasti."

Natuke naeruväärne on see minu tänane eufooria õnnestunud osturetkest, aga mis siis. Peaasi, et tuju taevas. Hommikupoolik on möödunud pasodoblet ümisedes ja tagumikku hööritades. Pikk vaarikakarva seelik, millega saab niiii hästi keerutada, ja õlapaeltega topp. No muidugi türkiis, mis siis veel. Aksessuaariks tuleb võtta täpselt sama värvi tamburiin, Mirjami oma. Eest ära, Jennifer Lopez, latiinotriibik tuleb! Tänasest peale olgu su nimi Könnifer!

Veel tänaseid oste: kaupsist avastatud soolatud-röstitud kõrvitsaseemned. Ja lepatriinukummikud Mirrile. (Jalanõusid peab talle üksi ostma, sest olen kindel, et ta oleks mu käest välja pressinud Pipi pildiga kummikud. Mis olid 150 krooni kallimad.) Ja topsike maasikajogurtitarretist. Võitlesin nagu lõvi endaga mingi küpsisemagustoidu-nimelise hõrgutise ees, mida kuskil naistefoorumis taevani kiideti, aga suutsin ostmata jätta. Homme läheb sünnipäeval nagunii suuremat sorti õgimiseks.

Bussis oli kaks ema Teresa nunna. Keegi eesti taat arutas neid silmitsedes väääga kõlaval häälel: "Mees on vist maha jätnud. No mingi põhjus peab ju olema!" Siis pakkus ta istet naisele, kes tema poole seljaga seisis. Kuna too ei reageerinud, porises vana: "Estonskii jazõkk ni umejut, raisk. Istun siis ise," ja vajus uuesti toolile. Et siis kümne sekundi pärast ukse poole asutada. See kõik ajas mind nii kohutavalt naerma, sest mul oli nii hea tuju. Ja kõik mehed olid nii kaunid. Ja vihm lõhnas nii hästi. Ja täpiks i peale olin ostnud meelespäid ja juhatanud kaks inglise mutikest vanalinna poole.

Ja kodus oli veel üks tore asi. Millest ma ei räägi.

Miina magamapanek võtab mul iga õhtu kaks tundi. Jabur. Jabur. Jabur.
Vasak käsi on nii lõhki kistud, et võis peaaegu kuulda liha kärinat. Kahe käega kriibib. Eks võiks lapsel tihedamini küüsi lõigata kah.

Taban end taas kord kiikamast, ega veebibeebi pole sündima hakanud. See on peaaegu sama jabur, arvestades, kuidas ma seda projekti ... "põlgan" on nüüd liiga tugev sõna, no ütleme siis kummastan. Teades, kui totaalselt untsu kõik võib veel viimasel hetkel minna. Aga inimeste edevus (ja olgem ausad, ka uudishimu) on ikka piiritu. Nüüd, keset kõiki emakakaela geelitamisi ja venitamisi (nätsutamiseks nimetavad mõned günekoloogid seda) ja tilkujate panemist ja vete avamist (asi paistab sinnapoole tüürivat), on vist veebibeebi emme staatus sama glamuurne kui Kiku menstruaaltsükkel.

Täna siis Soome TV1st 22.40 armas film "Kiirtoit ja kiired naised". Küll on see peategelane alles kõhn ja küll on tal ilusad silmad.

Ükspäev tulid mul meelde kaks kõige lollakamat asja, mis ma öelnud olen. Kord küsisin Tarmolt, kui tuli jutuks, et ta sugulased elavad Iisakus, et kus see katedraal seal on. Ja teise asja tahtsin samuti enesepaljastustungis kirja panna - aga meelest läks ära. Ehk ongi parem.

Miinal on täna nimepäev, hurraa. Tahtsin talle Pelgulinna haigla beebipoest suvekübara osta, aga kõik olid seal igavesed lirakad. Kui juba kiilaspäisele daamile kübar, siis olgu ilus.

Ellen DeGeneres kinkis Britney Spearsile tema tulevase lapse jaoks mähkmed kirjaga "Oops ... I did it again". Veel sai Britney nokkmütsi "I'm Not Britney Spears", tema mees Kevin nokkmütsi "I'm Not Kevin Federline" ning beebi võib kanda tillukest nokatsit "I'm Not Their Baby".

Sattus selline vana uudis mu kätte.

Tegin siis kah rämpspostivastase avalduse. Ei usu, et mõjub, aga siis olen vähemalt proovinud. Kuidas ma veel loodust säästan? Käin poes oma kotiga. Väikesed kilekotid, mis paratamatult kaasa pannakse, lähevad Miina mäkude pakendamiseks. Mitte et see nüüd midagi suurt säästaks, aga vähemalt ei viska ma neid kohe ära. Hambaid pestes hoian kraani kinni. Prahti maha ei viska ja õpetan seda ka oma lastele. Klaastaara ja vanad ajalehed üritan spetskonteineritesse sokutada. Naabermajade omadesse, sest meil, venkude majas, selliseid pole. Ajalehti siin ju keegi peale meie ei telli.

Vähe.

Vene vanamees (nojah, kuni Tarmo veel suhteliselt noor on, elavadki meie majas ainult vene vanamehed. Kuigi Mirr on pärast pühapäevast aiapidu alustanud kampaaniat "Tahan, et meil oleks oma aed ja oma maja, kus keegi teine peale meie ei ela"), kes veedab kõik nädalavahetused maja ees oma mosset putitades - sõitmas pole ma seda näinud -, demonstreeris ükspäe täielikku meie õue tsirkust. Söötis pihust tuvikarja. No oma kuus-seitse lindu oli tal käte peal küll.

Kui arvesse võtta ülakorruse kutsutädi viie koeraga, prussakaid kultiveeriv jota ning ekspressiivset amfiteatrit harrastav narkar (jookseb kätega vehkides ja räppides ringi ning loobib kodus mööblit) , siis on meie trepikojas kah päris kirev elu.

Heil, Männer, ütles füürer just praegu. Vaatan dokki Albert Speerist. Õigemini Miina vaatab ja mina kirjutan.

Aga mitte see polnud mu rõõmusõnum. Vaid rõõmusõnum on see, et täna kl 00.00 tuleb MTV3st soomlaste geniaalsemaid kingitusi maailmakultuuri - Noriko Show! Kes ei tea - näitlejanna Outi Mäenpää kehastub jaapani teletöötajaks ning intervjueerib soome kuulsusi, kellel pole asjast aimugi. Jaburad küsimused vigases inglise keeles, kimbatuses staarid pluss imearmas päris-jaapanlane Noriko kõrval, kes ei lausu sõnagi ning ainult naeratab ja noogutab leebelt, kui Noriko temalt midagi valejaapani keeles küsib. Kohustuslik.

Mirr kandis lasteaiast tulles hingestatult ette "Aisakella". Ausalt öeldes oli ta autfitt täiesti paslik - soe jope. Kasvatajad ikka üldse ei vaata, mida lapsed selga panevad. Kurat, laps ei pea teadma, kas õues on 25 või 15 kraadi.

Miina nägi täna elu esimest võilille. Torkasin selle talle nina alla ja ta hakkas läbi luti naerma. Ühel hetkel oli lutike lupsti läinud ja mõned kollased libled suus. Lõua ümbert pärast kenasti kollane.

Näris teine õhtul oma voodit ja kirtsutas pettunult nägu. Tammine järelmaitse. Eks see voodi olegi meil ainult närimiseks ja kääksutamiseks.

Saatuse iroonia: saanud lõpuks oma kauaigatsetud "Zissou", suutsin eile õhtul vaadata umbes veerandi. Silmad vajusid kinni. Olin pärast aiapidu ikka täitsa läbi. Ega see õhtune klaasike veini ka särtsu ei süstinud. Ja hommikul magasime kollektiivselt sisse, sest Miina, me äratuskell, ei helisenud. Põõnas poole kümneni - enneolematu, nagu ütleks matemaatikaõpetaja Ratassepp (tema kasutas seda alati kombinatsioonis "enneolematu, kui lollid lapsed selles klassis on").

Tarmo arvas keset mingit eriti hüsteerilist eurolaulu, et hoopis parema mulje jätaksime meie Miinaga. Esitusele võiks tulla näiteks meie hitt: "Põu-põu-põu, püksid jalga". Või siis "Lahti-kinni, lahti-kinni, käsi on mul kaks".

Ministry of Silly Breastfeeding Positions võtaks meid Miinaga avasüli vastu. Tänane positsioon: mina selili, Mii kõhuli minu näo peal, jalad vastu voodipeatsit. Sit on my face and tell me that you love me.

Inim-Puhhi elasime üle. Puhhilikkust (Puhhichkeit) temas just ülemäära palju polnud, pigem selline kodukootud pussakas, Adik Levini dieedi järgse Margus Leivo mõõtu. Kitarriga. Eraelus Villu Valdma. Päris toredake. Kui Mirr inim-Puhhi esimest korda silmas, klammerdus ta Tarmo jala külge. Ühistegevustest keeldus pikka aega, aga võidujooksule suutsin ma ta auhindadega ahvatledes ikka vedada. Jooksime kahekesi käest kinni, sinka-vinka õhupallide ja mändide vahel. Olin nii täkku täis, et märkasin alles lõpuks Mirri vingumist: "Ära tiri mind! Valus on!"

Aga muidu oli imeilus päev. Sain esimest korda jalad paljaks. Veinid-grillid. Tort, mida sünnipäevalapse tellimisel kaunistas terve armaada martsipanist kasse ja koeri. Mentaalne noot salatitegemiseks: kurgile-tomatile lisada hakitud peterselli ja PIPARMÜNTI.

Nägin neljakuist beebit, kellel olid pikad paksud mustad juuksed. No Miil on see-eest võimalus end kübarate ja rätikutega efektseks teha. Päris Pikku Kekkonen ta enam ka ei ole, kuklatonsuur on juba kinni kasvanud. Kui ma nüüd järele mõtlen, on meil sahtlis must parukas, mille me Tarmoga Chris de Burghi kontserdilt ostsime. Ostsime sealt üldse palju asju, sest vana Chris oli jube tüütu. Ma polnud seal vabatahtlikult, vaid tööasjus. Aga parukat peab lapse peal proovima ...

Vaene karvakasukas inim-Puhh oli ühispildi tegemiseks näost nii lillaks tõmbunud, et manitsesin perenaist talle juua andma.

Imeb vilinal. (Miina joob oma nokaga tassist vett.)

Eilse Buratino-kontserdi elasime üle. Vandusin Mirrile kõige nimel, mis mulle püha, et lavale ei tule ei Elektrit ega luukeret. Ja siis luges Tarmo kavast, et plaanis on Elektri laul ... Õnneks keegi elektrit ei kehastanud, tuled tõmmati lihtsalt korraks maha.

Aga täna on siis kohtumine ammukardetud inim-Puhhiga. Jääge meie kanalile.

Anatoomiline kudum "Emakas". Polaarkaru? Vardamoor? Anyone?

Pea valutab. Diagnoos: katkestatud shopping.

Triibiku filmisoovitus: neljapäev, 26. mai YLE1 "Kiirtoit ja kiired naised".

Grillimiseks lõika kanal kindlasti kõht lõhki ja vääna pooled laiali, nii et tulemus meenutaks liblikat (EPL Köök). Annaks taevas, et ma sellist liblikat täna öösel unes ei näeks.

Ja Piret Tali, va düsgraaf (look who's talking, Zissou, Zissou, Zissou), einestab korduvalt Pärnu terassidel.

Käes on Erna retke aeg. Mis minu kõnepruugis tähendab porikarva turbamaski. Loodan, et Mii nüüd rõdul üles ei ärka. Oleks see alles vaatepilt, kui ma seal nagu Madagaskari mudamölakas vankrit kääksutama hakkaksin.

Jube piinlik. Olen "Steve Zissou" kaks korda valesti kirjutanud. Tarmo alles nüüd ütles. Panin tõrvapoti tulele ja hakkan patja avama.

Samavõrd nagu emasid, kes kannavad vankrit lükates tikk-kontsi, jälestan ma seda ametlikku emamundrit (emapalk ja emamunder, kes neid suudaks lahuta) - tuulekindlad püksid, tuulekindel jope, tossud ja pats. Kogu see komplekt on nii kohutavalt tuulekindel (ütleb valutava kurguga Triibik), ilme nüri ja samm aeglaselt tatsuv. Peale selle vihkan ma tänapäeva tossusid, neid suuri kobakaid mitmevärvilisi plasttriipude ja helkuritega pätse.

Ja huvitav, mida see snoob-kaltsutuhnur siis ise kannab? No see olgu juba bloggerspotterite rida.

Nägin täna neidu, kes oli oma juuksed värvinud täpselt meie diivanite värvi - hallikassiniseks. Siis nägin üht punast kassi põõsa all keras magamas. Ja kaugemal paistis üks kassipoeg. Lähemale jõudes ilmnes siiski, et üldsegi mitte porgandsaba, vaid peaaegu täiskasvanud kass. Perspektiivitunde puudus.

Ja nüüd puänt: Triibik on kasside suhtes allergiline.

Tegelikult natuke tatine laul ju ja ma olen selle jaoks ehk liiga vana ja repetanud, aga filmist "Closer" jäi mulle peamiselt meelde just see. Video võib wabalt watchimata jätta.

(Uugh, naishääl lõpus on ikka liig mis liig. Filmis seda polnud.)

Starmani kodulahendus tähendab seda, et öö otsa pole internetti ja hommik otsa pole telefoni. Aga õnneks sain oma tööasjad auga aetud, Mii magab rõdul ja Mirr on (keskmise nutuga) jälle lasteaias ja mul on hetk aega Ainult Endale. Tavatu vaikus. Hurmav. Mina, vana musafänn, kuulan viimastel aastatel haruharva midagi. Elu-eluke on igas mõttes nii mürarohke, et kui siin mõneks ajaks vaikus tekib, siis ei risusta ma seda mitte millegagi.

Vahel see-eest on hea vaheldus. Üleeile õhtul (eile ka, aga see oli juba Tarmo silmadele mõeldud) korraldas Mirr mulle moedemmi. Ütles, et pangu ma suurte inimeste muusikat ka, ja midagi lõbusamat. Lõin siis Koobi "Summer Suni" sisse (klikkige all vasakul "Videos"). Miina pistis vaiba peal kohe edasi-tagasi fiilima ja modell väljus pidulikult tagatoast, seljas minu pusa ja mu pikk roosa seelik, mida ta kahe käega kinni hoidis. Vöötasin ta ühe rätikuga ära, et tantsusammud paremini välja kukuksid. Järgnes rida etteasteid minu pluusides, millest olid saanud üliefektsed minikleidikesed. Tuleb tunnistada, et mu riided nägid Mirri seljas hoopis paremad välja. Selle roosa seeliku saab ta vist endale, see on mulle vist natuke liiga roosa. Hea põhjus jälle midagi uut osta, eks.

Natuke muusikat. Ikka sellest "Steve Zizoust" mõeldes.
Ja nüüd pambime natuke volüümi üles ka. Kui viiulid tulevad, siis läheb õite mõnusaks.

Ei leidnud Miina kindaid üles. Panin talle sokid kätte.

See ei olnud esimene kord.

Ausalt, see polnud mina. Peab vist nime muutma ... Mina, Triibik, istun ausalt kodus ja kurjustan esmasündinuga ja valutan kurku ja sõin eile ära kaks moonisaia (neist ühele oli agar pagar lisanud väikese pikantse singitüki) ja ühe maisipulgakoogi ja mõningad Poola päritolu pehmed piparkoogid ja paar lutsukommi ja natuke Ritteri rummi-pähkli shokolaadi (kaks riba neljast). Ja täna hommikul näitab kaal viimaste aastate madalaimat! Mulle kohe sobib selline magusadieet.

Aga oravapoegi pole ma elu sees näinud. Tahaks küll. Nagu ka tuvi- ja varblasepoegi. Mõtlen vahel, et kus küll nende pesad on ja mida nad seal teevad.

Seda tahaks näha küll.

Huvitav, kas see, et Minski poes "Vinku" viinereid ei müüda, on mingi poliitiline statement või?
Vinkud ahju?

Noore poetessi Mirjami tänahommikune looming:

Tohoo tonti,
väike tita konti.

Tikuks, takuks,
lähen issile pakuks.


Issi: Ma lähen nüüd habet pesema.
Mirr: Ühte väikest titikut lesema!

"Nagu öeldud, vabandust, et eksitan," kordas Pipi uuesti. "Ja vabandust, et ma ta ära murran," lisas ta ja murdis pullil ühe sarve peast. "Tänavu pole kaks sarve enam moes. Tänavu on kõigil paremail pullidel ainult üks sarv. Kui neil sedagi on," lisas ta ja murdis ka teise sarve ära.

Täpselt samasugune stseen leidis aset täna õhtul, Pipi osas Tarmo ja pulli osas meie kohvilaud, Otsustasime, et paneme ta, risu, kapi otsa, enne kui Miiga midagi koledat juhtub - nurgad jube teravad ning jalad jämedad ja metallist. Keerasime laua külili, et eemaldada tema viktoriaanlikud (oli ju nii, et Victoria valitsemisajal pidid lauajalad siivsuse mõttes kaetud olema ning mees- ja naiskirjanike teosed eri riiuleil, et nad isekeskis pattu ei teeks) säärised - kaunis jõledad mähised, mis koosnesid Tarmo rahvariidepõlvikutest ning selle ümber mähitud kollasest, vaipade libisemist pärssivast kummist.

Ja ma ei jõudnud njäugi öelda, kui Tarmo oli ühe lauajala peale toetunud ja selle koos lihaga tükkis ära murdnud. Esiti ei saanud arugi, kas nutta või naerda. Aga siis leidsime hulgaliselt plusse - pole lauda, pole probleemi. Mii ei löö pead ära. Kohvi võib pakkuda ka Mirri laualt, mis on ilus punane. Ja suuremateks sööminguteks võib tuua köögilaua, mille taga saab ikka inimese moodi istuda. Mitte kusagilt põlvede kõrguselt kahvli-noaga midagi nookida.

Tuju läks hoobilt heaks. Millised pidusöögid terendavad ees - täpselt nagu meie eesti-poola lemmikperekonnal! Ja milline avarus - vaip kogu tema tolmuimemisjärgses ilus kenasti näha ja lastel hea mängida. Mirr korraldas põrandal kohe suurejoonelise pikniku.

Aga võrkturundajad ei maga. Kohe, kui vaip lagedale oli ilmunud, helistas keegi kena proua ja pakkus Tarmole tasuta vaibapuhastust. Meie endi laiskust arvestades muidugi ahvatlev. Aga tänan, ei. Ilmselt pidanuksime vastutasuks ostma mõne kümnetonnise imetolmuimeja.

Eile Jõhvis vanaema juures oli vahelduseks childproofimata kodu. Miina asus kohe isukalt telefonijuhtmeid sööma. Mirr ei söö neidki.

Aga laud on ju ainult laud, eks. Vaat kui Tarmo mu türkiissiniselt hiina mustriga käekotilt jala alt murraks, siis oleks nukker. Aga see oleks ka ainus asi, mille jalga ma taga nutaksin.

Ai seda Guardiani küll. Ma polnud neid tujuga haakuvad filmisoovitusi varem lugenud. Just-just, rasedatele sobivad "Rosemary laps" ja "Oomen" nagu rusikas silmaauku.

Nutt ja hala. Mu supersalajane-täiesti avalik träkker, mis näitas, mitu inimest mind külastab ja kuidas siia satub, on miskipärast umbe jooksnud. Nõnna kena oli vaadata, et ikka käiakse ja ollakse ja tullakse jälle. Ja ei oska ma midagi ette võtta. Ela nigu kotis.
Üritasin ka siia mingi kella susata, et mu vanad silmad ikka ilusti aega näeks. Aga tühja. Ehk kunagi ilmub - kuhugi ridade vahele ...
Ega inimene ikka massina vastu saa.

Aatomik teatab, et tulekul on kaks uut osa "Nu pagadi" multikat. Rõõm. Ootad sa, ootan ma. Ainult et mis 36aastasest vaheajast nad räägivad? Minu teada vändati viimane vähemalt 1986.

Tänase ilma teeb rõõmsaks Tark linnuke.

Linking is what separates bloggers from apes

Bloogimise kuldreeglid via Kohvikratt, kelle vanu postitusi ma lugema jäin: 1. write every day.

Käisime in corpore Jõhvis. Tore oli. Kõht täis, kurk valus, uni.

Minu nimi on Triibik ja ma valetasin teile. Lisaks sellele, et ma olen shokohoolik, olen ma ka kaltsuhoolik. Sain sellest eriti teravalt aru täna, kui sattusin Endla tänaval mingisse senitundmatusse ilgesse kaltsukasse ja olin sunnitud kaltsus sobramise ajal pealt kuulama müüja juttu sellest, kuidas terve pood oli sita järele haisenud, sest keegi ema oli käinud ringi lapsega, kellel sitt püksis. Ja ema oli sitahaisus süüdistanud poemüüjat. Ja poemüüja kavatses järgmine kord, kui ta seda ema näeb, küsida: "Noh, kas oli sitt püksis?"

Jupi kangast nukuriiete õmblemiseks ostsin Ivo Nikkolo vabrikupoest. Hüvitab see midagi? Kui, siis minimaalselt.

Erilist lohutust ei paku seegi, et ka mu isa on vanas eas kaltsulembiks hakanud. Kaltsulembituks, kui nüüd gender-specific olla.

Minu nimi on Triibik ja ma olen shokohoolik.

Kuldtähtedega tuleb ajalooraamatusse kirjutada järgmised sõnad: "Emme, palun too mulle kurki ja suhkrut." Sest teadupärast meie esmasündinu värsket köögivilja suu sisse ei võta. Aga minu haip, et kurk on suhkruga jube hea ("nagu arbuus" ei tohi lisada, sest arbuusi ta kah ei söö), mõjus.

Lõikasin siis kaks imeõhukest viilu ja panin taldriku peale suhkrut ka. Jätsin Mirri kurki suhkrusse topsutama. Kui mõne aja pärast tagasi kööki läksin, oli suhkur konsumeeritud ja poolteist viilu kurki alles ja Mirris oli juurdunud veendumus, et kurk ei kõlba ikka mitte kuhugi. Eriti koor. Ja eriti kõik, mis koorest edasi tuleb.

Kingareklaamide lugemine pakub jätkuvalt naudingut (meenutagem Ecco jumalikku bukletti EE vahel). Sealtsamast siis tänagi:

Rieker antistress system
1) Kergem
End hästi tunda igal sammul tänu eriliselt kerge
2) Fleksibiilsem
Lõdvestus kogu kehale tänu RIEKER fleksibiilsusele ja ekstrapehmetele omadustele.
3) Rohkem ruumi
Ainukordne hellitus-tunne tänu optimaalsele RIEKER vormile.

Kevad/Suvi 2005 Varutellimused ja modellimuutused tuleb ette

Meenus ainukordne hellitus-tunne Pegasuses viigimarjade söömisel. Esimest korda sõin. Ega neid asjata afrodisiaakumiks nimetata. Jumalikud.

Aga Miina leiutab järjest radikaalsemaid söömisasendeid. Tänane: mina selili voodis, temal tallad maas, jalad sirged, tagumik taeva poole, pea täiesti alaspidi. Tuleb hiljem mõne mõnusa märjukesega järele proovida, on see üleüldse võimalik.

Weroli basiilika-rapsiõli, mida kõikjal reklaamitakse, on kah tore. Jääb sinna kuhugi Jesus juice'i kanti.

Uurimistööst "On Bullshit".

Miinal on lõpuks ometi tahke toidu soolikas välja löönud. Virsikupüreed sööb päris kenasti, täna panin sinna korra riivitud õuna ja teise jogurtit sisse. Siis tõin poest hunniku purgikesi (HIPPi omad on ikka jube kallid, mingi biiiiiizikene purk kõrvitsa-õunapüreed maksis umbes 15 krooni) ja lükkasin preili nokast sisse lusikaotsatäie puuviljaputru (õun, banaan, apelsinimahl, täisterapuder, midagi vist veel) - läks nagu ludin. Teist nägugi ei teinud. Kütsin siis edasi. Näis, mis kakivabrikul selle peale kosta on.

Tegin emale omletti. Jube hea sai. Seened, sink, prantsuspärast maitseainesegu, ja kõige peale riivitud parmesani. ParmIsani, kui nüüd täpne ja aus olla. Säästukas, mis on mu protestipood Minski vastu, pakub juba täielikke luksuskaupu. (Lugeda irooniakübemega.) Pesto ja artishoki müügilejõudmine on ilmselt päevade küsimus. Aga ausalt. Algul ei suutnud ma säästäris käia, sest seal sai tõesti niii elementaarseid asju, et nutt tuli peale. Ainult kõhutäidet. Nüüd on ikka kobedamat kraami ka. Viimati avastasin mingid toredad Argentiina täisteraküpsised, mis käivad kauni krõksuga punktiiri mööda pooleks.

Tarmo nägi öösel unes, et mul on VEEL kaks bloogi ja ühe aadressis järgneb mingile äärmiselt keerulisele sõnale salvo-salvajeva.blogspot.com.

Tarmo unenägude paremikku kuulub ka uus Harry Potteri köide, mille pealkirja ta nägi olevat "Harry Potter ja räimed". Minu unenäod on hästi igavad. Erandina mõjus kunagi nähtud uus Paula-raamat, mille lõpp kõlas nii: "Ja headele lastele - Tiskre."

Mirr joonistas-kirjutas täna raamatu, mille kaane peal on notsu Anna ja teine notsu Arnold, kellel pole oma kodu ja kelle Anna toob enda juurde alama. Ainus Arnold, keda Mirr teab, on eilne sünnipäevalaps.

Aga Arnoldi-temaatika tuleb sisse alles järgmises teoses, mille noor autor kavatseb täna pärast lõunauinakut kirja panna. Debüüt kirjeldas seda, kuidas Anna mõtleb, mida emale emadepäevaks kinkida. Siis korjab lilled ja ostab kingi ning läheb ema juurde. Aga ei saa uksele koputada, sest käed on kinni. Paneb siis lilled teise kätte ja koputab. Lilled kukuvad maha, aga ta korjab need üles. Ema on väga rõõmus. Viimase pildi peal istub Anna laua taga ja teeb "Slurp". Tal on käes poolik pulgakomm - ema sai kingiks teise poole.

Tuleks "Steve Zizou" ometi juba videolevvi. Kuulan siin saundträkki ja kräunun õnnetult. Aga muidu on super. Peab ikka külalisi kutsuma, siis saab kodu korda. Miina vaatas kah juba imelikult, et maki ümbert on kõik plaadid ära koristatud.

Ei viitsind väärtfilmi vaadata. Bizikese bilznerilaksu (tegelikult oli jube lake, Säästumarketi jaoks toodetud, aga imetavale emale kõlbas küll) all panin hoopis peale jupp aega vaatamist oodanud "Next Stop, Greenwich Village'i" (1976), kus mängis keegi Chris Walken. Noor ja üldsegi mitte spuuki. Kunagises Guardiani intervjuus rääkis ta, et oli harukordselt ilus laps olnud. Ja stepptantsu-wunderkind. Aga see bizike bilzner tegi mu nii uniseks, et film jäi pooleli. Eks üritan täna lõpuni vaadata.

Kahemõtteline kommijutt tõi loodetud tulemuse. Paar kommisereerivat kirjarida sümpaatsetelt emandatelt ... ning roosidega kommikarbi hommikusöögilauale. Bloogi efektiivsust läbikäimises lähedaste inimestega ei maksa alahinnata. Pärast kõrvitsaseemnesepiku- ja kamabatooniloba oli mitu nädalat kõrvitsaseemnesepik majas. Juba nii sageli, et uudsuse võlu haihtus ning hakkasin ihalema hoopis mõnd ciabatta't või foccacia't. Muutlik on naise meel.

Aga ükspäev meenus mulle, et maalähedase kamabatooni kõige karmim konkurent on siiski Advocaadi-täidisega komm. Õnneks või kahjuks - õnneks kamabatoonile ja mu vööümbermõõdule, kahjuks mu maitsemeelele - pole seda Minskis enam müügil. Polnud ka Prismas ega Selveris. No tühja. Praegu flirdin Kaevuriga. No mida nime. Eriti 21. sajandi kapitalistlikus Eestis. Herr Kubol oleks kindlasti selle päritolu kohta midagi öelda. Ameteid on ju palju, miks siis ikkagi kaevur?

Huvitav, täna oli minu jaapani nimi juba Kohana Matsuki.
Triibik läheb uuele katsele ... jaaaa ... tema nimi on nüüd .... Nishi Shijo!
Mis värk on?

Miina magas täpselt viis minutit. See on kättemaks rongaemale, kes tal öösel lasi voodist maha kukkuda. Tegelikult ärkas ta ilmselt ülakorruselt kostva kopsimise peale. See polnud mingi Cutty Sarki mudeli tegemine, ei, seal ehitatakse vist silohoidlat. Kortermajades peaks remont keelatud olema. Mitte üks nael ja mitte üks piuks.
Kui Mirri arvutist välja kamandasin, lõi ta mulle küüned kätte, teenides homse arvutikeelu. Mis sa ikka ühelt kassilapselt tahad. No peaasi, et ta enam ei oksenda. Palavikku praegu kah pole.
On päevi, mis on tülgastavad. Aga miks see teid huvitama peaks, eks? Tuleb ju oma lugejaskonna eest hoolitseda.
Ehk huvitab teid järgmine eksperiment. (Ma pole elu sees sääraseid asju teinud. Nüüd, 31aastaselt, on siis ülim aeg.) Kuulsin kuskilt, et inimese pea kaalub 6 kilo. Ei uskunud. Võtsin siis eile kaalu välja ja üritasin kaaluda. Esimesel katsel sain tulemuseks 5,1 kilo. Teisel 4,7. Ja kolmandal 3,3. Edasi ei julenud teha.
Nüüd guugeldasin "human head weighs". Prevaleerib 8 naela ehk 3,62 kilo - vähemalt nii väitis väike poiss filmis "Jerry Maguire" ja seda tsiteerib terve küberruum. Aga teistel andmetel kaalub pea 7,5% inimese kehakaalust. Väike rehkendus. Mul siis 4,8 (saite mu kehakaalu välja arvutatud, jah?).
Millega inimene oma päevi täidab ... Aga ilm on morn ja tuju kehv ja Hermaküla kirjad teevad kurvaks. Ja Renee Zellweger abiellus kantrilauljaga. Ei noh, peaasi, et mitte Bela Fleckiga.
Keegi võiks ühe väikese kommi saata, mis mul tuju tõstaks. Trühvlikarbil paistab juba lõpp.

Kui inimene selliste asjadega tegeleb, siis ta on ikka nüri küll

Your Japanese Name Is...

Maiko Suzuki

What's" your Japanese Name?

Issand, ma olen kuldvõtmeke!

You're a little gold key, and you unlock other
people's hearts. Your kindness and willingness
to be there for those you care about lets
people open up to you knowing they will be
accepted. People will rely on you, but be
careful not to give more than you have.

What sort of key are you and what do you unlock?
brought to you by

Kotiporno

Tore irooniline artiklike maailma vallanud kotihullusest - bags are the new shoes. Sisaldab tõdemust, et nagu kõige uhkemad moblad kuuluvad neile, kellel on kõige vähem uudist, nii on ka kõige suurem kotikollektsioon neil naistel, kel on kõige vähem kraami kanda.

Roosid

Emadepäev algas küll nigelalt - Mirr oksendas öösel oma toa vaiba täis. Hommikul oksendas ka. Kuidas Tarmo selle kasimise vahepealt mulle säärase imelise kulinaarshedöövri valmis meisterdas, ei saa aru. Aga kui nad olid mu suure valgete rooside sülemi ja trühvlikarbiga üles äratanud, suunati mind kööki, ja minu kohal oli suur praetaldrik täis hunnituid röstsaiatorne krevettide, shampinjonide, juustu, sealiha, paprika, minitomatite, maasikate ja punaste greipidega. Rohelist salatit oli ka ja seksikaid majoneesitäppe garneeringuks. No eks mu ilus Armand oskaks seda ise palju paremini kirjeldada. Minul siukest sulge põle. Küll aga on mul hea isu ja suur rõõm nii armsa pere üle.
Ja kui päeval kunstihoones vanuritenäitusel käisin, kinkis keegi kena daam mulle Moskva ees kolm kaunist roosi. Kõigile naistele kingiti. Kui kena.
Ja kui ma veel Apollos Hermaküla kirjade kohta pärisin, lippas seal müüja ametit pidav filmi- ja kirjanduskriitiku wannabe M.M. mulle ülakorrusele järele, käes vaateaknalt võetud päikesesoe eksemplar.

Iluinstituudist kulmudega tagasi

Käisin üle pika aja kosmeetiku juures. Küsis mu nägu takseerides: "Kulme võtame ka, jah?" Ütlesin, et ma nagu ei tahaks, et ei tunne nagu vajadust, et kui, siis ainult natuke piirata. Monobrow ma pole, ilusad tumedad kulmud on, enda meelest vähemalt.
Mõne aja pärast pakkus kosmeetik: "Aga teeks kulmude vahatamist?" Misasja? Et lahkun salongist nagu Mae West? Või BBC kuulsuste telemängu trummilööja-punktilugeja? Full body waxi ei tahtnud teha või?

Mirr vaatas, kuidas Miina varvast suhu topib, ja ütles: "Ma arvan, et ta joob sealt oma verd."

Laupäevahommikune

Hea ikka, kui inimesel kaks panni kodus on. Esimene pannkook võttis nõuks lootusetult kinni jääda. Eks ma, vana täi, ikka liiga vähe õli panin. Noh, tervislik üritan olla. Aga seekord panin täisterajahu speltaga pooleks. Täisterajahust pannarid olid ikka parajad tallad. Kõva portsu moosiga muidugi pettis ära. Kõva portsu moosiga võiks Fridolfi kombel lauaplaatigi järada.

Sain Miina hommikupoolsesse tuttu. Magamaminek meil ikka ei funktsi. Eile õhtul mässasin temaga kaks (loe: kaks) tundi - sõi ja pöörles ja kõhuli ja selili ja püsti ja pikali ja nutuga ja naeruga ja mörinaga ja sirinaga ja. Vahepeal tallasin lamamistooli ja lugesin "Kaelkirjaku pisaraid", aga siis läks juba nii pimedaks, et ei tahtnud silmi ruineerida.

Täna läks küll libedamalt. Vahepeal ta küll üritas mul silmamuna koopast välja imeda ning ronis siis kõri peale lösutama. Krae sihuke.

Aga eile oli lasteaias emadepäevapidu, mis mu nutuvabriku ikka korraks lahti lõi. Kui väike olin, siis piisas juba sellest, et klaver plõnn-plõnn-plõnn kolm akordi lõi ning me punalipukestega sisse marssisime, kui mu ema nutma kukkus. Istus alati tagumisse ritta, et piinlik poleks. Ja mina ei saanud ega saanud aru, misasja ta nutab.

Eelmisel aastal siis, kui oli meie esimene emadepäevapidu, võtsin suuremas koguses salvrätikuid ligi ja valmistusin nutma. Ema tütar olen ju. Aga nutma hakkas hoopis Mirr. Poole esinemise peal, sest talle ei meeldinud "Aafrika, Aafrika, neegritrummide maa" tümps. Ja jooksis mulle sülle ja veetiski ülejäänud show mu süles.

Tänavu istusin esimesse ritta, et talle lõbusaid nägusid teha. Ja kõik läks kihvtilt kuni "Nuku hällilauluni". Laul tuli "Entel-tenteli" plaadilt, lapsed võtsid oma nukud ja äiutasid neid. Ja minul hakkasid pisarad nirisema. Laulsin seda laulu Mirrile eriti sageli siis, kui Miina mul kõhus oli. "Kas kartul tungib jälle?" oli Mirri alatine küsimus, kui beebi põtkima hakkas. No need armsad asjad tulid meelde ja üldse.

Ripsmetushsh õnneks laiali ei läinud ja nina jäi kah kuivaks. Rühmapildile keeldus Mirr küll minemast, suure nutuga muidugi. Aga eks see oli pingelangusest. Pärast oli pisike tore koosviibimine, vitsutasin taevalikult nätsket rosinakringlit ja üritasin selle mõju neutraliseerida toore lillkapsa, kurgi ja porgandiga. Mirr joonistas minust uhke portree, mida ta siis kõigile ükshaaval demonstreeris. Tegi mulle monumentaalsed kõrvarõngad ja kaelakee. Kõrvarõngaid pole küll ammu kandnud. Miina võib need kõrvaga tükkis ära rebida.

Mõnna on.

Näh, mis leidsin!

Kahetsesin siin kibedasti, et ei saagi Parasiili bloogis ilmarahvale oma tolmust kodukontorit näidata. Aga nüüd avastasin, et Mirr on jõudnud selle enne digika ülesütlemist jäädvustada. Raamat, mis seal lahtiselt seisab, on õnneks juba toimetaja kätte jõudnud.

Jätsin Bourdaini pooleli

Lihtsalt ei viitsinud enam. "Koka rännakud" oli lõbusam ja pealegi sain rampsist Alexander McCall Smithi "Kaelkirjaku pisarad", mille kallale isukalt asusin. Aga Bourdainis oli toredaid kohti tegelikult küllaga. Raamatust lipsab läbi shokolaadist ja pastilaast valmistatud Nixon, kes vestleb telefonitsi Apollo astronautidega nende raketis, mis oli ka muidugi shokolaadist ja pastilaast. Bourdain ähvardas teha elusuuruse rasvaskulptuuri, mis kujutanuks imetleva Madonna süles istuvat valges toogas Jeesuslast, tillukestes kätes nuga ja pann. See on samast ooperist Tom Waitsi fännidega, kes oma kokkutulekul Poughkeepsie's (USA Kapa-Kohila) meisterdavad konservsingist skulptuure.

Hee, avastasin just Stiilist reklaami, et Pika t salongis Angel tehakse küüneskulptuure!

Üht teist kohta Bourdainist pean kohe tsiteerima:

Nagu selgus, oli Dimitri märkimisväärselt osav elutruude sõrmede, varvaste ja suguelundite valmistamises [tainast]. Ta kujundas hirmuäratavalt realistlikke äralõigatud pöidlaid - nahariba lõikekohalt ripnemas, pleegitatud porrulauk [ma olen küll võhik, aga ma ei usu, et porrut pleegitatakse. see on kindlasti "blansheeritud" vms] konditükkidena välja ulatumas - ja me jätsime neid kohtadesse, kust pahaaimamatud ettekandjad ja mänedzherid neid leiaksid. Hommikul külmkappi avav kelner võis eest leida hambaorgiga leivatüki külge kinnitatud verise sõrmeotsa, suurema elutruuduse huvides oli sõrmeotsal veel tükk kleepplaastrit. Keset kiiret õhtusöögiaega kööki kutsutud saalimänedzher võis leida ühe meist seismas verise lõikelaua ääres, punaseplekiline käterätt ümber käe mässitud, ja kui mänedzher lähenes, kukkus otse ta jalge ette järjekordne Dimitri võlts-sõrm. Tegime üha uusi katseid ja leidsime vaimustusega, et õiget kuju ja värvi tainast sõrmed mitte ainult ei näinud realistlikud välja, vaid meelitasid ka kärbseid ligi nagu ehtsad!

Viimaks, kui kogu personal hakkas juba ära harjuma pissuaarides vedelevate, kärbestega kaetud peenistega ja põlletaskust leitud veriste sõrmedega, leiutasime veel jõledamaid tempe. Ühel õhtul võtsime Dimitri - muidugi tema enda abiga - riidest lahti, valasime ta kõrvad, nina ja suu võltsverega üle, mässisime ta kilesse ja pistsime laoruumi tagumises osas seisvasse suurde külmikusse, käed ja jalad ebaloomulikus asendis, nagu oleks ta surnuna sinna topitud. Siis kutsusime sisetelefoniga mänedzheri kohale ja küsisime kõigepealt, kas ta pole Dimitrit kohanud. Seletasime, et meie pole teda juba mitu tundi näinud ja oleme mures. Siis palusime sel õnnetul tüübil tuua tagumisest külmikust kast krevette [...]. Küllap kujutate mänedzĒheri kogemust ette - rõske keldrinurk, ainult üks paljas elektripirn ruumi valgustamas, ta avab luugi ja leiab meie kadunud sõbra alasti, kalakõhuna valge, verepritsmetes laiba, elutu pilk läbi kile vastu vaatamas, kile alla tekkida jõudnud kerge härmatis muutis niigi sünge pildi veelgi hirmuäratavamalt realistlikuks.

Lõpuks pidime meest nuuskpiiritusega toibutama, tööle tagasi minekuni kulus tal aga rohkem kui tund aega, enne lihtsalt jalad ei kandnud.

Erutus

valdas mind, kui ma lugesin tänasest EPList artiklit tänavustest suveetendustest. Tühja neist "Eesti ballaadidest" - noor Baskin lavastab kuskil mõisas Fowlesi "Eebenipuust torni", vana kunstniku osas ta ise, nooruk on Rohumaa ja plikad Kersti Heinloo ja Mirtel Pohla. Raamatu järgi peavad need seal poolpaljalt ja lausa alasti ringi silkama. How sexy is that? Perverdid, lennake peale! Kapilesbi minus peab Mirtlit ikka äärmiselt hõrguks olevuseks, nii et Miinakest ootab sel suvel küll seakoot ja ahjukartul.
NO99 lavastab Kadrioru vanades basseinides "Seitset samuraid", mis "Zatoichi"-fännidele nagu Tarmo ning mõningad bloggerid kindlasti palju rõõmu valmistab. Mõnevõrra kummaliseks teeb asja aga see, et Päevaleht kirjutab: "Esietendus on 11. augustil, kuni 28. augustini antakse 15 etendust. Mõnel hommikul antakse lasteetendusi.". "Seitse samuraid" on siis umbes sama mis "Seitse pöialpoissi"?
Mitte et meil siin tubateatri vähesuse üle kurta saaks. Miina sööb oma kaht lusikatäit virsikupüreed põhimõtteliselt ainult siis, kui papa tema kõrval istub, valjult suud matsutab ja "njämm-njämm" teeb. Selle peale hakkab Miina õndsalt peaga vehkima ja kui korraks pea seisma jätab, siis ma suskan talle lusika suhu. "Njämm-njämm" peab olema selgelt artikuleeritud ja katkematu. Vanaisast tuleb ilmselt video teha, mida söögiaegadel lasta.
Ja Mirri sõbranna Mia sünnipäeval, kuhu meid kahe nädala pärast oodatakse, laulab ja mängib lastega inim-Puhh. Oh õudu, oh õudu, oh Issand, anna jõudu! See pole teil mingi McDonald'si punane hõlst, see on täielik katastroof! Meenutagem mullust Muumimaad, mille parkimisplatsil, kus muumidest veel haisugi polnud, teatas Mirr, et tema ei lähe. Mitte mingil tingimusel. Kui me siis läbi häda Muumimaale proper jõudsime, hoidsime muumidega 20meetrist pikivahet, kindluse mõttes veel küünarnukk näo ees. Kaljul kitarret mängiv Nuuskmõmmik võrdus tuldsülgava lohega, kellest sai mööduda ainult esivanema süles.
Ehk on kaks nädalat siiski piisav aeg, et Mirri puhhinduse vastu vaktsineerida. Pean ilmselt ise kitarri välja võtma ja Puhhiks kehastuma. Mõmm.

Kuidas teha kommisuppi

Vaja läheb:
Mirjamit ja tema sõpra Hansu, kaht mammat, kes parajasti ennastunustavalt kolmandaga mulisevad (ja mitte niisama naistemulinat, vaid TEADUSLIKKU mula, mind you!), ning Tiina komme.

Kui kolmas mamma lahkub, märkavad esimesed kah jälle maailma enda ümber ja seda, et Hansul pole miskipärast enam sokke jalas. Mirr tuleb ise seletama, et tema vahetas oma püksid kuivemate vastu, "sest need said natuke märjaks". Siis meenub mammadele läbi udu, et vannitoas käis mingi sebimine. See, et kõik kommid paberitest välja kooriti ja Mirri tuppa viidi, ei raba enam ammu kedagi. Vahepeal ju ilmnes, et lapsed polegi komme ära söönud, vaid on need mängupliidi peale panni sisse pannud. Tublid lapsed!

No nii. Ja lõpuks siis selgub, et kommidele on õhtu edenedes ka vesi peale lastud. Kommisupi tarvis. Tiina kommi marmelaadiosad hulbivad panni ja veel ühe potikese sees, püdelad shokolaadiliistakud nende ümber. Kokad on muretud, kuid hoivad siiski madalat profiili.

Peab ütlema, et ligunemine tuli marmelaadile ainult kasuks. Hea mahlane bloogimise kõrvale ampsata.

Appi, varas!

Tarmo käis ükspäev keldris ja tõi sealt Mirri jalgratta. Alles oli. Nüüd on meil kõva plekiga ülelöödud uks. Pärast seda, kui meil kolmas kord sees käidi, panime. Aga käidi umbes nädal enne sünnitust ja viidi kõige väiksem ja väärtuslikum asi, mis viia oli - turvahäll. Sõpradelt laenatud, peaaegu uus. Kusjuures võtja oli ilmselt omainimene, sest välimine keldriuks oli lukuga avatud. Meie oma oli nö liha ja luudega karbist välja kangutatud. Töö kiire ja korralik. Kahtlustame ülakorruse narkarit, kes muidu on minu vastu väga kena ja aitab mul vankrit tassida isegi suurema laksu all.

Minult on elu jooksul varastatud kaks jalgratast (esimene, abiratastega, koduukse tagant ja teine ca aastal 1987 peda spordisaali ukse tagant, kus meil sulgpallivõistlused olid).

Veel on mult varastatud kolm suusamütsi - kaks Karhut ja üks oranzh. Kaks tükki varastati kooli garderoobist, käisest. Ja ühe Karhu rebisid mul kodukoridoris peast kaks suurt vene tüdrukut, kes mulle pimedas talveõhtus järgnesid. Isa veel küsis, et miks ma karjuma ei hakanud. Ole ise väike ja pimedas koridoris. Oled vait kui sukk ja õnnelik, et midagi hullemat ei juhtunud.

Merekooli võimla riietusruumist Luise tänaval, kus meil sulkatrennid olid, pätsasid jämedate säärtega madrusnäitsikud mu helesinise Michael Jacksoniga elektronkella. Rihm oli küll juba katki läinud ja punasega asendatud. Ja ma olin hoopis Whami fänn. Aga kahju oli ikkagi. Kell oli saadud Pika tänava komisjonipoest - kui ma nüüd õigesti mäletan - 32 rubla eest.

Ja ühe Mustamäe kooli garderoobis eraldati mu mantli küljest suur sinimustvalgetes värvides rinnamärk "Kiss Me I'm Estonian". Aasta oli vist jälle 1987, lipud veel kusagil ei lehvinud ja see oli ikka väga tuus märk küll. Pealegi saime seal korvpallis umbes 2:80 lakki. Mina olin varumängijate pingil, nii et mina polnud süüdi.

Ise olen varastanud ainult ühe asja - paar aastat vanema koolivenna foto koridorist stendilt. Küsisin tunni ajal välja ja panin pihta.

Tarmo lubas oma värvikad kogemused kommentaaridesse lisada. Lisage teiegi.

PS Leidsin täna hommikul oma käekotist kakipaki, millega olin eile Kristiines käinud. Käik kujunes mõnevõrra painavaks. Ma ei saanud hakkama vankri vinnamisega trolli ja jäin uste vahele molutama. Kolm mehemölakat vahtis pealt ega liigutanud sõrmegi. Üks naine aitas mind peale. Pärast ei saanud ma jälle maha ja jälle üks naine aitas. Kõige krooniks läks ühest kõnniteeservast allatulekul pidur alla ja vanker sadas, nägu ees, kummuli maha. Miina oli õnneks traksidega kinni ega teinud piuksugi. Aga minul jalad värisesid tükk aega. Real horrorshow.

McDonald'sis

Ärgu lugegu need, keda laste kasvatamise jamad ei huvita. Ma lihtsalt valan praegu oma frustratsiooni välja.

Nojah, et McDonald'sis oli siis Mirri lasteaiakaaslase Jenny sünna. Mirr küsis hommik otsa, et millal me juba läheme. Lõpuks siis läksimegi. Ja algas spämm. Ma enam ei mäletagi, mis ajendil. Ühesõnaga, Mirr pistis röökima ja teatas, et tema ei taha mitte midagi ja tema tahab ära. Sõbrantsikesed vaatasid teda nagu mingit friiki (mis ta ka on, kuigi armas selline) ja tema muudkui undas. Saime siis lõpuks rahunetud. Toodi toidud-värgid, algas nosimine ja mäng. Näomaalingust ta küll keeldus, aga rahulikult. Sain isegi kohvi jooma minna.

Nojah, ja siis tuli ekskursioon tagaruumidesse koos kohustusliku punase hõlsti selgapanekuga. Ja meenutades, millist trianglit lõi laps siis, kui ta soolakambris pidi rohelised riidest saapad jalga tõmbama (Tarmo üritas neid küll päkapikusaabasteks nimetada, no aga kesse loll on, eks, jubedad operatsioonibloki värvi juustud olid), tundus ju täiesti loogiline, et ta lärmi tõstab. Kuigi lootsin, et ehk ei tõsta. Aga ei. Teised panid riide ja mulle toodi üks nutust luksuv tegelane. (Ääremärkus: neiu saab suvel viis, on teistest pikem, jätab välimuse ja nutuvaba olekuga ca 7aastase mulje ning kasutab sõnu "dilemma" ja "horisont". On minuga võrreldes arvutiproff, veerib nüüd suuri ja väikesi tähti mõlemaid, tal on maailma kõige ilusamad silmad. Aga mis see kõik loeb, eks, kui inimsuhetes talle nii kergelt kopa ette lööb.)

Nojah. Kui läks lasteeinega kaasnevate kingituste valimiseks, siis oli Mirr jälle sõiduvees. Hakkas oma piiksumängu piiksutama (ehk kestab see kauem kui McDonald'si sammuloendur, mis ca viie sammu pärast otsad andis). Siis, kui jäätist pakuti, tahtis edasi piiksutada. Aga jäätise sai hiljem ikkagi. Ja kui palusin, et ta läheks seda sinna piduruumi sööma, sest saalis on jahe, pistis ruigama. Et tädi on nõme ja tema sinna enam ei lähe. Ja et tema tahtis hoopis sinist piiksumängu, mitte roosat (mis ta ise valis). Nõme tädi oli nooruke venelanna, kes purssis kenasti eesti keelt. Aga Mirri meelest pakkus ta nõmedaid tegevusi välja. Mina küll avaldasin arvamust, et kui kümnest lapsest üheksale tädi väljapakutud asjad meeldivad, siis ehk on see kümnes nõme (kui juba nõmedate sõnade kasutamiseks läks. Ise ta alustas!) ... Ja kuna lärm oli jube ja kell juba niikaugel, et Miina tahtis kodus süüa, siis panime joped selga.

Õues sisisesin ta peale nagu ilge inimuss. Ja kui ta hakkas Statoili ees vinguma, et tahab kempsu, siis viskasin jäätise pikemata prügikasti. Ise tundsin ennast nagu mother from hell. Aga kohe meelega viskasin. Sest kempsus poleks mul seda kuhugi panna olnud. Ja kohe tahtsin vastik olla. Kempsus muidugi ei tehtud midagi. Küll aga oli vaja Minski poe taga püksid jälle maha kiskuda.

Koju jõudes olin nagu kalts. Õhtul, kui kogu kamp oli magama saadud, tegin ühe gin tonicu (no seda ma teen vahel hea tujuga ka). Ja mõtlesin, et laps on kuuajalise haiguspuhkusega kodus nii asotsiaalseks kätte läinud. Ja täna hommikul panin ta lasteaeda tagasi. Ja loodan, et ta kohe jälle haigeks ei jää.

Meil on siin see indigolaste raamat. Kingiti. Peab vist ikka ette võtma või? Kuigi ma seda jura ei usu. Aga ma tõesti ei teadnud, et laste kasvatamiseks peab psühhiaater olema. Vahel tunnen, et lihtsalt ei oska enam midagi teha. Mirr on nii heitlik - hakkab nii kiiresti nutma. Ja jube kõva undamisega. Autoriteet on mul aeg-ajalt null ja ainsaks relvaks füüsiline vägivald, aga sellest tahaks nagu hoiduda.

Muidugi ma tean, et tuleb lihtsalt ise rahulikuks jääda ja talle rohkem aega pühendada. Sest Miina sünd on Mirri ikka närvilisemaks teinud. Aga vahel on jube raske. Seda enam, et ma ise olin tõesti hea rahulik mõistlik seltskondlik lõbus etc laps.

Selline lugu siis.

Ja printsessikroonile viskas sünnipäevalaps ainult ühe pilgu. Talle kingiti kaks Barbie't.

Arbuusikoorest

Ebalogaalne tegi kohe tuju paremaks oma haigete arbuusilõigetega. Aga McDonald'sis oli meil selline spämm, et panen ennast praegu põlema ja pärast rahunemist kirjeldan. Kui mu laps on friik, kas siis mina olen ka automaatselt friik?