Oleks mul suur koolitahvel, peaksin sinna sada korda kirjutama: OSTAN JÕULUKALENDRI AEGSASTI ÄRA! Eile keeldusin Kalevi oma ostmast, sest see oli lihtsalt nii kole, aga täna maksaksin selle eest juba peale, sest Prismas olid jõulukalendrid otsa saanud ja mujale ma enne lasteaeda ei jõudnud. Vaatame, kas Tarmo võlub midagi välja ... Ehk läheb, saba sorgus ja silmis kahetsus, Minski poodi?

Ostsin endale meeltesegadushoos mustrilised baklažaanivärvi sukkpüksid. Pakendi avamisel lõi ninna võimas lillelõhn. Kas firma Elledue arvab, et ma ennast ei pese? Alt?

Ühe silmaga vaatan "Hobulausujat", sest seal on noor Scarlett, teisega vaatan "Down With Love'i", sest see oli enamjaolt jube stiilne, kolmandaga kiikan igatsevalt raamatu poole ja konnasilmaga trükin. Ma nüüd kohe valin raamatu. Ei tohi, ei tohi aega raisata filmide peale, mida oled varem näinud ja mis pole ikka niiiii.

Vahepeal käisin Mii hüüdmise peale magamistoas ja sain hakkama suuremat sorti töövõiduga - pärast katkendeid heliteostest "Põdral maja metsa sees", "Muki on koerake" ja "Trillallaa-trallallaa, meil on lõbus tantsida (Kuidas teeb kanake - kaa-kaa-kaa)" jäi Mii ilma dissidentluseta ja dissertatsioonita ja diskota tuttu. Mida pole vist varem juhtunudki. Sest mis seal salata - magama jääme me ainult minu küljes ja otsas. Mis poleks ju nii hull, kui iga tunni aja tagant üles ei ärgataks ja jälle mind ei tahetaks. Mirr magas selles vanuses (1,2 aastat) ammuilma oma voodis ja ärkas vaid korra, et siis luti peale rahuneda. Aga mina olen ju meil see inimlutt. A vat, kui tublid me täna olime. Oleks ka aeg.

Täna jälle väike segadus sõnadega. Mii vaatab albumist pilti, kus mul on Mirr kõhus ja kõht ise ilus paljas. Ja seletab "papa", "papa". Peame mammaga peenikest naeru. Ja alles tüki aja pärast turgatab mulle, et naba on ju meil "baba" ja vahel ka "papa". Niisiis rääkis Mii nabast.

Täna on vist kadriõhtu, räägitakse, aga meil siin on venkude maja ja kadrioht ei kummita. Or so I thought. Aasta-paar tagasi helistati uksekella ja kui küsisin, kes on, siis kilkasid vene lapsed "kaadripjaev, kaadripjaev". Tegin lahti. Ma ei mäleta, kas nad mingit taidlust ka natike tegid või ei, aga igatahes leidsin kuskilt sahtlisopist igivanu Euroopa Liidu vapiga komme, mis olid sinna jäänud seetõttu, et nad olid tõeliselt kehvad ja kõvad. Sest meie majas jäävad kommid alles vaid siis, kui nad on kõlbmatud või ma olen nende suhtes allergiline.

Niisiis, sain sahtlinurga puhtaks, kadrid välja - ja siis hakkasin rehkendama. Ja mitte kuidagi ei tulnud kadripäev välja! Too "kaadripjaev" jäi umbes Halloweeni ja päris-kadripäeva vahele. Nii et viluks tõmmati mind, viluks.

Ja ongi ja ongi ja ongi
ja ongi must saanud inimtool.

Aga positiivse poole pealt niipalju, et Mii sööb meid supitumaks. Kõik sai eile alguse arusaamatusest. Homofooniast, kui nii võib öelda. Sest "mõmm" ja "mämm" kõlab meil tavaliselt täpselt ühtemoodi. Ja kui Mii näitas tühjendatud kausi sisse ja midagi seletas, jäi mulje, et ta räägib mõmmist kausipõhjas. Aga ei. Ilmselt nõudis ta süüa juurde.

Sest kui ma lõpuks sööma pääsesin, heitis Mii kõhuli lauale ja hakkas mõurama. Siis oli juba aru saada, et tahab süüa. Sorkis seni mul sõrmega kausis, kuni tõin väikse lusika ja hakkasin hoopis teda sööma. Sõi kausi tühjaks. Panin endale uue ja talle väikese kausi sisse supipaksu, et söögu ise. On ka aeg. Sõi ära.

Kui Mirr lasteaiast tuli ja suppi sööma hakkas, oli väike söödik jälle platsis ja tegi kurja häält. Nii kaua tegi, kuni uue kausitäie sai. Lusikaga peksis vastu kaussi rütmi ja vasaku pihuga ajas supipaksu näost sisse. Kui mamma üritas tal lusikat õigesti pihku keerata, pistis röökima ja vehkima. "Kallale tuleb," nentis mamma vaikselt.

Küll ta oli õhtul pai tüdruk. Täissöönud ja rahulolev. Kõht ulatus üle püksiserva nagu pall.

Täna on jälle supipäev ja mulle ei jätkugi. Käiku läks Triibiku kiirtomatisupp. Polpa ja küüslauk, pipar, sool, täna ka pune, vahel, aga mitte täna, näiteks hallitusjuust. Nämma. Lähen nüüd sööma.

Ja ma tahan mängida peitust ja anda sulle oma riideid ja öelda mulle meeldivad su kingad ja istuda põrandal kuni sa oled vannis ja masseerida su kaela ja suudelda su jalgu ja hoida su kätt ja minna söögi järele ja mitte pahandada kui sa sööd minu toitu ja kohtuda Rudy’ juures ja rääkida mis päeval juhtus ja trükkida su kirju ja kanda su kaste ja naerda su paranoia üle ja anda sulle plaate mida sa ei kuula ja vaadata suurepäraseid filme ja vaadata jubedaid filme ja viriseda raadio üle ja pildistada sind kui sa magad ja tõusta üles ja teha sulle kohvi ja saiakesi ja minna Florent’i juurde ja juua keskööl kohvi ja lasta sul varastada mu sigarette ja mitte kunagi leida tikke ja rääkida sulle mida ma eile telekast nägin ja viia sind silmakliinikusse ja mitte naerda su naljade üle ja tahta sind hommikul aga lasta sul veel magada ja suudelda su selga ja silitada su nahka ja öelda sulle kuidas ma armastan sinu juukseid sinu silmi sinu huuli sinu kaela sinu rindu sinu perset sinu...ja istuda trepil suitsetades kuni su naabrid tulevad koju ja istuda trepil suitsetades kuni sina tuled koju ja muretseda kui sa jääd hiljaks ja hämmastada kui sa tuled varem ja anda sulle päevalilli ja tulla su peole ja tantsida kuni ma olen sodi ja kahetseda kui ma eksin ja olla õnnelik kui sa andestad ja vaadata su fotosid ja soovida et ma teaksin sind igavesti ja kuulda sinu häält oma kõrvas ja tunda sinu nahka minu nahal ja ehmuda kui sa vihastad ja su silm on läinud punaseks ja teine silm siniseks ja juuksed vasakule ja nägu idamaiseks ja öelda sulle sa oled suurepärane ja kallistada sind kui sa oled rahutu ja hoida sind kui sa oled haige ja tahta sind kui ma su lõhna tunnen ja solvata sind kui ma sind puudutan ja niutsuda kui olen su kõrval ja niutsuda kui ma ei ole ja lakkuda su rindu ja lämmatada sind öösel ja külmetada kui sa võtad teki ja higistada kui sa ei võta ja sulada kui sa naeratad ja aurustuda kui sa naerad ja mitte aru saada miks sa arvad et ma jätan su maha kui ma ei jäta ja imestada kuidas sa võid mõelda et ma iialgi sinu maha jätaksin ja imestada kes sa oled aga tunnustada sind ikkagi ja rääkida sulle puu-ingli võlutud metsapoisist kes lendas üle ookeani kuna ta armastas sind ja kirjutada sulle luuletusi ja imestada miks sa mind ei usu ja tunda nii et selle jaoks ei leia ma sõnu ja osta sulle kassipoeg kes mind armukadedaks teeb kuna ta pälvib rohkem tähelepanu kui mina ja hoida sind voodis kui sa pead minema ja nutta nagu laps kui sa lähedki ja saada lahti prussakatest ja osta sulle kingitusi mida sa ei taha ja võtta need jälle ära ja paluda sul minuga abielluda ja sa ütled jälle ei aga jätkata küsimist sest kuigi sa arvad et ma ei mõtle nii mõtlen juba esimesest korrast peale ja hulkuda linnas kui see on tühi ilma sinuta ja tahta mida sina tahad ja mõelda et ma kaotan enese aga teada et ma olen kaitstud sinuga ja rääkida sulle endast halvimat ja rääkida sulle endast parimat kuna sa ei vääri vähemat ja vastata su küsimustele kui ma parem seda ei teeks ja rääkida sulle tõtt isegi kui ma tõesti ei taha ja püüda olla aus kuna ma tean sa eelistad seda ja mõelda et see kõik on läbi aga jääda veel kümneks minutiks enne kui sa viskad mu välja oma elust ja unustad kes ma olen ja püüda sulle lähemale saada kuna sinu tundmaõppimine on ilus ja pingutust väärt ja rääkida sinuga halvas saksa keeles ja rääkida sinuga veel halvemas heebrea keeles ja magada sinuga kell kolm hommikul ja kuidagi kuidagi kuidagi edasi anda natuke sellest masendavast lõppematust vallutavast tingimusteta kõikehaaravast südantrikastavast mõistustavardavast jätkuvast lõppematust armastusest mis mul on sinu vastu.

Triibik käis teatris.

Mul on kuri kahtlus, et ma olen Erkki Hüva sugulane. Ega see mind vist kõige paremast küljest näita, mis?

Kurb kohe, et laps maksikoer Fikile Cartoon Networki eelistab. Sinist tondikest küll, kes on ju armas, aga ikkagi. Mida ta sealt aru saab? Kolbigi ei saa. Ilus värviline ja virvendab.

Miina lemmikud on õunasüdamed. Õuna, tühja, jätab teistele, aga kui õunasüdant näeb, läheb kohe leili. Praegu avastasin, et ta on minu oma - mina ju õunu lõpuni ei söö - ära vinnanud ja näsib. Ja kui üritasin ära võtta, pistis oma meremehekõnnakul jooksu.

Käisin täna taas kinos. No nende Wilsoni-velledega on ikka mingi värk. Nad oskavad niimoodi tasase häälega "okei" öelda, et tahaks võtta sooja roosade mummudega tuttmütsi ja neile hellalt pähe panna. Film oli prediktaabel, aga nunnu.

Miina pani endale praegu ämbri pähe. Eile oli pissipoti sees lusikas. Mitte et pott meil mingi funktsionaalne ese oleks. Me pole koolitust veel alustanud. Aega pole.

Sain Mii umbes poole tunniga magama - viimaste päevade rekord! Ta küll kiskus sokid jalast ja silitas mind nendega nagu Terje Aru, aga võrreldes eilse kahetunnise tuttuminekumaratoniga läks ikka täiesti ludinal. No küll ta varsti üles tõuseb!

Aga imetades ja lösutades sai jälle mõtiskleda. Näiteks sellest, et mulle kohe meeldib õues süüa. Kõndides. Nagu näiteks täna Kristiine kandis, kui ma Statoili oivalist rummikooki järasin. Mida peenemad ringkonnad tunnevad ka Coffee Ini rummikoogi nime all, keh-keh. Pärast jälle kõndisin bussipeatuse poole, rüübates jogurtijooki. Ja siis tuli buss ja ma pistsin kappama ja tegin kavala lõike ja lõige oli pime ja mudane ja ma itsitasin endamisi ja kujutasin ette, kuidas ma kõige selle jogurti ja toidukoti ja oma uue ilusa türkiissinise käekotiga sinna pimedasse muda sisse käntsa käin. Aga ei käind!

Türkiissinise koti juurde käib ka türkiissinine barett ja üheainsa türkiissinise triibuga sall. Tegelikult sai kõik alguse mantlist, mille juurde oli siis vaja mütsi ja salli - ja pea see kottki mängu ei tulnud. Sest mu ema on alati öelnud, et tähtis on KOMPLEKT. Et kui osta, siis osta juba komplekt. Kui ma oma autfitti lõpuks talle söandasin näidata, siis hoiatasin, et missa siis ütlesid, et osta ikka komplekt. Selle peale polnud tal midagi kobiseda.

Nojah, aga olgem ausad. Barett on ikka barett. Ja barett per se (pardoon) on üks igavene lätu. Mõne harva nurga pealt paistab ekstsentrik, aga üldiselt ikka üks lätuga mutt. (Eriti kui täna avastasin, et olin unustanud silmad pähe tegemata.) Üritan baretile ühe asja külge monteerida. Et teda dislätustada. Salli oleks kah ikka võind võtta selle, kus rohkem türkiisi. (No ma ütlen, see türkiisivaimustus kvalifitseerub juba maania alla.)

Vahel on kõige edukam poodlemine see, mis lõpeb ostuta. Täna näiteks. Proovisin saapaid jalga, puudu oli vaid "Seksi ja linna" jalafetišistist meesmüüja. Aga odavad olid mittemidagiütlevad. Ja kallimad jälle mitte nii kihvtid, et lolliks minna. Eriti kui rehkendada, et nende asemel saaks osta Miile uue turvatooli. Aga plikakesed proovisid ümberringi lumivalgeid seemisaapaid. Ja uhh, kuidas ma pidin end talitsema, et mitte öelda - mõelge, mis saab, kui lödiseks läheb.

Vahepeal ei pidanud ikka pingele vastu. Üks maadam halises telefonis kõva häälega, et ta ei suuda otsustada terava ninaga saabaste ja ratsasaabaste vahel. Et ühed ei anna ikka ülevalt hästi kinni, aga teised pole nii mugavad. Jne. Ja ma asjatasin ta ümber seni, kui kõne lõppes, ja teatasin: ärge ostke terava ninaga saapaid, need pole enam moes. Mispeale müüja kostis, et küll varsti jälle on. Naeratasin elutargalt ja resümeerisin: ostke ikka need, mis kõige mugavamad on. Ja võtsin oma ilu ja tarkuse kaasa ja lahkusin öhe. (Valetan, pold seal miskit öhe, aga no nii ilus on nõnda öelda.)

Vat nüüd, kus tahaks paar lolli pilti üles panna, Hello ei tööta. Tahtsin viidata Triangli viidatud kohale, mis mu õhtu on juudi jõulupuuna särama pannud.

Kuna olin vaktsineerimisega nii kaua jokutanud, jõudis üks vaktsiin otsa saada ja me peame kuu aja pärast uuele surakale minema. Eh. Aga eilne arstilkäik oli edukas. Nutune, kuid edukas. 12 kg 200 grammi ja 83 cm mõõdeti välja. Selleks ajaks oli ulgumine juba võimas, nii et polnud vahet, kas süstitakse või ei. See-eest sai pärast ooteruumis mänguajadega mängida. Ja taksojuht võttis 80 krooni asemel 40. 80 oli ka paarikilomeetrise sõidu kohta liiast. Ja olin takso kümme minutit õues oodanud, 12,2 kilone laps süles.

Õed Metsikud on pidevalt karvupidi koos. Kui Miile miski ei meeldi, hakkab ta kõrvulukustavalt kiljuma. Filmis puruneksid selle peale aknad või vähemalt lambipirnid. Hea, et meil ikka paketid ees on. Olgu tänatud firma Arutech. Mõtlesin mitu korda, et kust selline jabur nimi. Nüüd, kus selgus, et oleme kuuekilost sametkaante ja miljonilise eelarvega kunstiraamatut omast taskust spondeerinud, sain ka etümoloogiast sotti.

Närv on must, hakkan Miiga kohe kaitsesüstimisele minema. Olen pikalt edasi lükanud, kahju on. Haa, aga siis polnud kahju või, kui ma talle hommikul Mirri kiusamise eest siraka vastu sõrmi virutasin? Pinged kuhjuvad, tigenen.

Tarmo kinkis mulle eile kaks uut Fandorinit. Kink oli seda erilisem, et mul polnud raamatute ilmumisest aimugi. Oleks vaid aega neid lugeda ...

Update: no nii, nüüd tuli uudis, et Pelguranna tänaval sõitis majal katus pealt ära. Ei taha õue minnagi.

Töönädala algus kahe lapsega. Kirjutan arvutis kirja, Mii lülitab arvuti välja. Röögatan "Kurat!", Mii hakkab nutma, viiksatab haleda häälega: "Kaa... tiss!" (On kaks varianti, kaaga või tiss, tiss tundus reaalsem.) Panen arvuti jälle huugama, võtan Mii tissi otsa. Ripub seal, jalad peaaegu põrandani. Lahkub ära kööki. Mirr köhib raginal ja viriseb võileiva pärast. Ähvardan teleka kinni panna, kui võileiba ei söö. Nõuab juua. Lähen kööki kakaod juurde tegema.

Saan kirja ära kirjutatud. Mii viriseb köögis. Lähen kööki, mille põrandale on tekkinud polpa di pomodoro. Hämmastav, kui palju läbu poolteisest väiksest tomatist saab. Tõstan Mii ära, tunnen kakalõhna. Pesen põranda ära, võtan Miil püksid maha. Lähme peput pesema.

Igav on olla iluta:
unix.rulez.org/%7Ecalver/video/disrobics1.wmv
(NB! Roppusekartlikel mitte vaadata!)

Nelladella näitas.

Midagi nii tüütut kui praegu telekast tulev "Tuhkatriinu" telelavastus pole ma ammu näinud. Mirr ütleb kogu aeg, et ta ei saa midagi aru, ja ma üldse ei imesta. Katri Horma suured ilusad silmad, vaikus, pimedus ja suured parukad. Aeg-ajalt keegi tantsib, aga midagi muud ei sünni. Ka Eve Kivi haldja rollis ei suutnud asja seksikamaks teha. "Emme, ma tüdisin sellest ära," kostab nüüd. "Mul on igav." Loogiline.

Telekas laulis Chalice ja Miina möirgas õnnelikult: "TÄDIIII! TÄDIII! TÄDIII!"

Ai, kuidas ma kaifisin selle nädala Kroonikat. Reklaam esikaane siseküljel lubab rinnad pakatama panna! Ja veel üks suurepärane uudis. Vaatamata teie rindade pakatamisele, mis sai võimalikuks rasvarakkude arvukuse kasvule, aktiivpreparaadi kasutaja kaal ei muutu, kuna tema toime ei ilmuta end teistes keha osades.

USKUMATU AVASTUS NENDELE NAISTELE, KES KANNATAVAD RINDADE ARENGUPEETUSEST. Päästab naised topisrinnahoidjatest. Seda kiidab isegi keegi Kristiina (Bellanova?): MaxiBust toimib kui võlutar võlukepi abil. Mu rind oli väike. Nüüd on ta märgatavalt paisunud ja täidab kogu mu põue ...

Kui Rajakas vintis on, siis tulevad eriti head naljad. (Meie endi meelest vähemalt hüsteeriliselt naljakad.) Näiteks viisil "Ma olen väike Tiku, ma olen väike Taku, koos tõrusid me korjame, ei muu meil huvi paku" saab laulda sellist segaduetti:

Naine: "Ma olen Vonda Shepard."
Mees: "Ma olen Sulev Teppart."

Laulsime perekondlikult seksihoroskoopi Simmaniduo stiilis ja kujutasime vahele klarneti- või simblisoolot. Rajakas seepeale küsis, kas ma Viljandis seda mingit Moldaavia ansamblit nägin. "Kottigi ma ei näinud," nähvasin ma, tuletades meelde, kuidas ma tittedega rakkes olin - ja nägin seksihoroskoobi kõrval aiiiiiiiii kui ilusat kotti. Punast.

Rajakas tuletas mulle meelde, et olin just pühapäeval Stockmannist türkiissinise koti ostnud. "No aga vaata, millised rihmad!" - "Mis rihmad, mis rihmad, su sinisel kotil on ka rihmad, ja veel millised!" - "Mis kuradi rihmad, mingeid rihmu tal ei ole. (Valetan.). No vaata siis, millised pandlad!"

Issand. Nüüd ma tahan juba punast kotti. Kõik lõngad ja viltimised käigu kukele. Kotti! Kotti! Kotti!

Mu vennal on Karel Gottiga ühel päeval sünnipäev ja ta on saatuse peale sellepärast vihane.

You are Audrey Hepburn!

Which Female, Historic Beauty are you?
brought to you by
Polaarkaru.

Kes soovib lasta end peenelt sõimata, mingu siia.

Hm, eilne film osutus ootamatult tüütuks. Jätsin pooleli.

Paar päeva tagasi olin Roo tänaval tunnistajaks järgmisele stseenile. Läksid ema ja umbes kolmene laps mööda tänavat. Lapsel mure, mingi laul ei tule meelde. Ema ergutab, et järsku mõni jupp ikka tuleb, siis saab emme aidata. Laps prahvatab: "Viiru nuurga tagaaa!" Ja siis hakkavad mõlemad koos kõva häälega laulma: "Viiru nuurga tagaa on ärika paradiiis!"

Miinale meenutavad kõik mehed, olgu nad noored või vanad, papat. St minu 72aastast isa. Eilset Arterit vaadates tuli Pulleritsu pilti vaadates kohe "papa". Pulleritsu ta õnneks musitama ei hakanud. Küll aga Rain Lõhmust, kelle dekoltee sai ikka kõvasti üle mutsutatud. No pigem Lõhmus kui Pullerits, ausalt.

Ui-ui-ui, homme on ETVst "Sheltering Sky"! Lõpp kiskus jaburaks, aga muidu on väga stiilne film. Malkovich ... Miks ma mäletan, et seal olid Armani riided. IMDB põhjal küll mitte. Ahaa, olid hoopis "Comfort of Strangersis".

Tekkis kohe isu seda raamatut lugeda. "Comforti" olen isegi lugenud, McEwan.

Ma ei taha oma triibulisi kõrvarõngaid otsima hakata, sest kardan, et ei leiagi üles. See oleks nii kurb. Jõuluvana tõi. Tõi niimoodi, et ise läksin Katariina gildi Ülle Kõutsi ärisse ja ostsin ära ja panin pakki. Väga hea kink oli.

Nad ei ole muidugi kõrvaRÕNGAD. Nad on kõrvaPULGAD. Ja rinnanõel on kah. See on vähemalt alles. Ma küll ei taha uskuda, et ma nad ära kaotasin, sest ma ei käi ju kusagil. Ja kõrvarõngaid kah ei kanna. Miina kisuks nad mul kõrvaga tükkis ära.

Magasin eilse Armani-doki maha.

Järjekordne Triibiku tootetutvustus: Liptoni Marocco-nimeline tee piparmündi ja vürtsidega. Ju. Ma. Lik. Nii magusa olemisega, aga suhkrut polegi. Eks nad selliseid asju nagu vürtsitee ja viskišokolaad vastu talve turule viskavadki. Ja see on nendest kena. Sest kuda me mudu kevadeni vastu peaks.

Helistasin ühele inimesele ja ta võttis telefoni vastu 20kraadises Barcelonas.

I always liked Joseph Campbell’s ‘Follow your bliss’ idea — if people follow what makes them happy, they’ll often find the right way of making a living and being happy. I think it works for me. Hiljutise Gabrieli-kiidulaulu peale leidsin täitsa kogemata värske artikli. Gabrieli and, keh-keh.

Nojah, ja kollasemat sousti ka, kui Gabrieli armuelu kedagi peale minu huvitama peaks.

Hee. Veel.

Üks loll nali kah.

See Ritter mu ükskord hauda ajab. Tarmo tuli eile koju, kaasas kolm uut šoksi - viski-, vanillilikööri- ja iiri kohvi maitseline. Viskipoiss oli taevalik. Kuna mina ja šokolaad ühte korterisse ei mahu, läks käiku stsenaarium, et Tarmo peidab šokolaadid ära ja jagab siis õhtul kallil isakäel.

Halvasti peitis.

Hea ikka, et sõnad tulevad. Mii kiskus juba pikemat aega dekolteed nabani ja siis jälle bodi trukke jalge vahelt lahti. Ei saanud ma aru, miks. Läks kohe päris raevukaks ja hakkas seletama: "Mämm-mämm! Mämm-mämm!" Ise kisub särki kõhu pealt eemale. Ei saa aru, me just sõime. Siis katsun kõhtu - selge pilt. Juust oli dekolteest sisse kukkunud ja moodustas naba kõrvale antinaba. Kui ära võtsin, oli rahu majas.

Mirr ütles just, et Maire Aunaste on tädi Kaidi nägu. Ja Miina arvas, et Stockmanni kliendipakkumiste vihiku kaanepildikutt on papa nägu. Mirri tähelepanek on täpsem, aga Miina kompliment magusam.