uus aadress: kodutriibik.wordpress.com

Sunday, April 30, 2006

Roosa pašmiina (pašmiina ja pašmirjam, see oli meie isanda looming) nõudis enda kõrvale muidugi roosat huuleläiget ka. Sa armas Mooses, millega see kõik lõpeb? Pensionipõlveks olen kirev kui kakaduu. Aga ma tahaksingi selline lõbus penskar olla. Seni aga tuleb likvideerida läbusid, mida tekitab Miina uus lihunikukutsumus. Eemaldatud jäsemetega nukk on käkitegu. Üksõhtu istus ta Mirrile tagumikuga näkku, mispeale Mirril tuli hammas suust, ta neelas selle kogemata alla ning verd voolas ojadena. Kuidas see Kiisik kunagi vanaemale ütleski - et vanaema, kui sa ära sured, siis saab verd ja liha.

Nujah, ja täna hommikul, kui kosusin veel varasest äratusest (nimepäevalaps oli mul kell seitse platsis, silm säramas, et kus kingid on) ning lasin silma looja, sellal kui Miina mu kõrval liikuvate piltidega raamatut sirvis, eemaldas ta papist ämblikult iga viimse kui jäseme. Ai, ma olin kuri. Vehkisin jäsemetega ja ütlesin, et häbi-häbi-häbi, nüüd on küll pahasti, emme on väga pahane, eitohieitohieitohi. Tegelikult nägi ämblik ilma tolknevate jalgadeta päris sümpaatne välja. Nagu siil!

Friday, April 28, 2006

Tuti-Helve! Väga hea. Tohli (hoiatus: sisaldab roppusi) kommidest leidsin.

Eile oli roosa päev. Uus erkroosa pašmiina, roosad toasussid (säh sulle T-marketi kilakolaletti, mida ma kõigepealt põlglikul pilgul vaatasin) ning roosa rahulolu Hedvig Hansoni ja Dianne Reevesi kontsertidest. Ennustan, et järgnevad roosad hambaplommid. Aga helge Dianne'i helget laulu "Bridges" saab siit täitsa kuulata! Ma olen päris ära tehtud. Kui tüüne.

Hommikune dialoog köögist.
Mirr: "Miina, ütle "hea laps"."
Miina: "Aitäh- palun-laps."

Tuesday, April 25, 2006

Nüüh. Läksin hommikul Mirjami tuppa, ütlesin esimese ärkanüüdüles-i ja viskasin pilgu rõdule, imetlemaks eile ehitatud tuvibarrikaadi. Fauna on alustanud kevadist pealetungi. Kui barrikaadi alt väljus tuvi - rahulolevalt nagu Tiskre eramu peremees -, hüüatasin kurja rõõmuga: "Ohoo!" Mispeale unesegane Mirr küsis: "Emme, kas jänes on käinud?" Süda tilgub verd ...

Kusjuures mingit jänkujura me pole talle ajanud. Lihavõttekingikesed (meil on igaks puhuks alati kingid, kohe on Mirri nimepäev tulekul ja siis on teada, et jälle saab kinki!) tulid ikka meie käest. Hambahaldjamüüt, mida lasteaias kasvataja ägedalt kultiveeris, jäi kah õnneks kuidagi toppama. Aga päkapikud, see on difoolt. Kuniks muidugi. Rebeka lasteaias juba teatas Mirrile, et mingeid päkapikke pole olemas ja jõuluvanaks kehastub vanaisa. No selle vanaisajutule sain kabelimatsu anda, mis pagana vanaisa - vaata pildi pealt, kui jõuluvana käis, siis istus vanaisa ju diivanil. See oli nii veenev, et päkapikkude isikuküsimuseni me ei jõudnudki.

Aga üldiselt pole aus. Ma niiii vooruslikult koristasin eile õhtul jalatsikappi, et tuvastada Mirri kevadkäimasid - ja äkki, täitsa lambist, hakkas hammas nii kõvasti lõhkuma, et pidin rahuliku öö nimel kaks korda paratsetamooli võtma. Praegu tuikab. Kui alatu.

Monday, April 24, 2006

Ma vist pruugin liiga palju suud. Mu tänane kommentaar Liisaperesse lihtsalt ei kajastu kommide rubriigis. Omaarust nii tore komm tuli. Äh.

Sunday, April 23, 2006

Kutsusin üleõuetädikese Lydia kohvile, poole kaheteistkümneks. Kell pool 11 helistas ema ja küsis, et mis kell see üritus oligi, pool kaksteist või kaksteist. Täpsustasin. Kell 11 helises uksekell ja tädi Lydia oli platsis. Mul oli veel öösärk seljas, õnneks olin jõudnud kohvilaua saastast vabastada ning isegi lapiga üle tõmmata.

Mirri kink oli putkast ostetud nukuke - seitsme krooni eest nukku kui palju, koos kuldkrooni, käekoti ning roosade kauboisaabastega. Õhtul tuli Miina köögist patukahetseja ilmel ning kurtis, et nuku kukkus maha. Kuna ta oli seal tükk aega vaikselt nokitsenud, läksin paha aimates kohale. Täielik Tšikatilo meistriklass - pea, jalad ja käed kõik otsast rebitud ning laua alla loobitud.

Mirr seevastu luges Cartooni saidilt, et Burger Kingis antakse sinise tondikese mänguasju. Kui ütlesin probleemi kiireks lahendamiseks, et Burger King on Inglismaal (tegelikult oli Burger Kingi päritolu mulle hämmastav inf, pidasin seda ikka Aamerikamaa sünnitiseks, kuni sõime Inglismaal Burger Kingis jumalikku burgerit ja uurisime välja, et Inglise firma), siis väljendas Mirr kategooriliselt arvamust, et nüüd tuleb kiiremas korras lennupiletid osta ja Inglismaale sõita. Kui ma sellest midagi kuulda ei tahtnud, läks lahti illlge kamm, anumine ja ulgumine, mis kestis oma veerand tundi. Mul ausalt polnud õrna aimugi, et emadus nõuab pidevalt psühhiaatrioskusi. Ma ise olin nii mõistlik laps. Mina-sõnumid, peegeldamine ja muud targad soovitused praktikas ei mõju. Oskaks ma ometi hüpnoosi, siis hüpnotiseeriksin ära. Kašpirovski, avita!

Friday, April 21, 2006

Öösel vihkan ma üht last, kes mul hammastega küljes ripub ega võta mu võõrutuskatseid kuuldagi, ainult röögib nende peale. Hommikul vihkan teist, kes vastab iga asja peale ainult "ei tahaaaa, eiiii". Kõige krooniks on Miil tatt ripakil (mis ma käisin täna kaltsukamüüjale keksimas, et tänu rinnapiimale on noorem laps talv otsa terve olnud) ning ta purustas kepphobuse abil raamatukapi klaasukse. Miski ütleb mulle, et seda ust sinna enam ei tulegi. Vahet pole. Nüüd on siis raamaturiiul.

Tuju ei tõstnud ka roosa seeliku selgapanek ega lõhnaõli sirtsutamine. Raporti lõpp.

Tuesday, April 18, 2006

Kodus peab olema kaks panni ja kaks arvutit. Kaks panni selleks, et esimene pannkook kipub tavaliselt panni külge kinni jääma. Siis saab teise panni võtta. Kaks arvutit selleks, et kui verist vahtu välja ajava pereisa vaevused pärsivad kõnevõimet, kuid tal on midagi väga vajalikku öelda, siis ta saab minuga msnis rääkida. Väga naljakas on muidugi ühepoolselt oraalse kõnega vastata ning siis kirjalikku reaktsiooni ootama jääda.

Fantaseerisime siin eile, kuidas laseme korraga mandlid välja lõigata ja istume siis päev otsa kodus msnis. Kuidas niimoodi lapsi kasvatada, on iseasi.

Ehkki Tarmol ajavad mandlid verist vahtu välja, suudab ta ka haigusest oimetuna huumorimeelt säilitada. Eilne kontributsioon: krimiseriaal "Räpane mäku".

Sunday, April 16, 2006

Vaatame "Tähelaeva", kus esineb Tõnis Mägi.
Mina: "Näe, Miina, vaata, onu Mäx!"
Miina: "Onu Näks! Onu Näks! Munanäks!"

Wednesday, April 12, 2006

Mirril on tekkinud uus komme. Joonistab pildi, tuleb seda näitama ja ütleb kurvalt: "Nii kole pilt tuli." Iga kord. Pikapeale selgus ka põhjus. "Kasvataja ütles, et ennast ei tohi kiita."

Miinal seevastu on kombeks mind võikalt küünistada ning siis nõuda: "Vastu!" Säh sulle minu pedagoogilist nõksu, et küünistan vastu, siis saab ehk aru, kui valus see küünistamine on. Kui ma nüüd enam vastu ei tee - mõistus tuli koju -, siis saab kurjaks ja pistab kriiskama. Kisub mu kätt enda poole. Ütlen siis Miile, et mina ei tee, tee ise, kui tahad.

Üldiselt aga on asjalood sedaviisi, et ma lõhnan tänu Palmer'si kakaovõikreemile nagu šokolaaditahvel. Nuhutan end pidevalt ning tunnen enda vastu üha kasvavat sümpaatiat, kui soovite - isu. Varsti pistan end nahka. Mina mind.

Tuesday, April 11, 2006

Uhh, millise koletisliku naudinguga ma täna kiirkorras Mirri paberimajandust harvendasin. Lapse enda käega meisterdatud lötsis paberkorvikest pihku käkerdades naersin kurjalt. No ei saa siin elada niimoodi, ei saa. Iga lipik on arvel, iga viimne kui vildikakork, Kinder-muna elaniku jalg ja närutav patsikumm. Riiuli-, kapi- ja kastitäite kaupa siiiiiitttttaaaaa! Ent harvendada tuleks vargsi ja sageli. Pooled karvased olendid tuleks üldse kuhugi ära anda, no a kesse raatsib. Ise ka ei raatsi.

Mu ootamatu teotahtelisus on pärit turgutavast nädalavahetusest Tartus, mis võttis mu omadega täitsa läbi, aga täiesti uudsel moel. Vaat mis tähendab vaheldusrikkus. Poole tee peal hakkasid kurepesadesse kured sisse tekkima, kui kohale jõudsime oli suur kevad käes. Tartus on muuseas alati Kevad. Või siis Sügis. Remontika.

Kaubanduslikud jäljed meie reisist: kolm paari sukkpükse lastele, kollane piimakann ja kollane Montoni T-särk endale. Nii segi ma ikka ei läinud, et oleksin selle Montoni mustavalgekirju suvekleidi ära ostnud, mis mulle istus nagu valatult. (Kõhtu hoidsin muidugi sees. Kõhu koht ongi sees.) Aga Lõunakeskuses poodlemiseks oli hommikune aeg perfektne. Nii hea, kui pererahvas on pühapäeva hommikul virk ja tegus.

Friday, April 07, 2006

Täna õhtul on ETV pealt JUBE kihvt telelavastus. "Kuidas ma koera sõin". Mononäidend, vene oma, JU-MA-LIK. Enamik telekavu annab vale aja, sest pärast uudiseid korratakse Everi saadet - elagu Lõuna-Eesti saatekatkestus, ma saan ehk ka näha - ning pärast seda siis tuleb. Juhhuu!

Küsisin täna Miinalt, kas ta soovib apelsini. Miina vastas: "Meeleldi." Aususe huvides tuleb muidugi öelda ka seda, et ta ütles täna kolm korda "kurat". Kusjuures vähimagi põhjuseta, oleks siis pahane olnud.

Thursday, April 06, 2006

Hm, esimene hommik ilma palavikuta, aga olek on ikka närune. Kurk paistes ja pea valutab. "Nagu tuline ora," üritasin oma tundmusi Tarmole kirjeldada. "Jah, nagu orav viskaks käbiga," lisas Mirr.

Pea- ja kurguvalu tõttu kannan oma rasvaste juuste ümber sallist turbanit, mis lõpeb kaela ümber. No ütleme, et nagu Erykah Badu, mitte paadialune. Varsti tuleb arst. Aga enne tuli Eesti Posti kuller, kes tõi Krisost tellitud kaks raamatut. Jammi. Kuigi eks see Gervais üks raiskamine olnud. Netikaubandus on kergemeelsete kodus konutajate lõks. Praegu loen muidugi Akunini "Surma kallikest", mis on lausa jumalik, ausalt. "Armuke" ei saa sellele ligilähedalegi.

Wednesday, April 05, 2006

Pärast järjekordset painavat ööd, mis tundus oi kui pikk, oli Miina-poolne äratus kell kuus hommikul. Kui ma end poole üheksa paiku palavikuhigist leemendades välja lohistasin, et Mirrile patse teha - ta pidi nüüd jälle lasteaeda minema, oh, milline kergendus -, katsusin ta laupa. Soe. Hakkasin hüsteeriliselt kraadiklaasi alla kloppima. Ja kloppisin katki. Nii et Mirr on kodus ja nad söövad Miinaga teineteise ja üheskoos minu närve. Ja ma ei teagi, on tal palavik või ei. Kui on, siis on see tal umbes kolme nädala jooksul kolmas kord haigeks jääda. #¤#¤%#&¤%/¤%&/

Tuesday, April 04, 2006

Hoo, ibuprofen on raudselt parem kui paratsetamool.

Monday, April 03, 2006

Inimene mõtleb, jumal juhib. Mirr pakkis laupäeva hommikul juba reisikotti, kui juhtusin miskipärast ta laupa katsuma. Kuum. Palavik. Nii et ei mingit Tartusse minekut. Pühapäeval tundsin ise hommikul võimsat kondivalu - selge, mina ka. Polegi juba tükk aega haige olnud. Nii et ei mingit külaliste kutsumist.

Eile oli ju päris mõnus, palavikku polnud, vedelesin voodis ja lugesin "Surma armukest", sõin kohvijäätist ja magasin. Ärgates leidsin eest kaetud laua: sushi (Miina: "Kook!"), wasabi (Miina: "Küpsis!") ja jahe valge risling (Miina: "Mahl!"). Mii sõi sushit nagu vana mees, eks me ise ka. Tarmo küll kurtis, et absoluutselt polnud nii välja kukkunud, nagu ta tahtis, aga mina, tümikas, ei saanud küll midagi aru. Niisamuti kõlbas mulle paar päeva tagasi oivaliselt punane vein, mis tema väitel halvaks oli läinud. Mats ja gurmaan, eks ta ole.

Nojah, aga täna öösel hakkasid kõik kondid ikka võimsalt valutama, pea ja vasak mandel kah. Ja jalad külmetasid koledasti. Hommikul keeldus Mii Tarmoga olemast, röökis mul ukse taga ja ronis siis voodisse, turnis mul otsas, klopsis klotsidega ja viskas palliga. Terviseparadiis, ma ütlen.