Kutsusin üleõuetädikese Lydia kohvile, poole kaheteistkümneks. Kell pool 11 helistas ema ja küsis, et mis kell see üritus oligi, pool kaksteist või kaksteist. Täpsustasin. Kell 11 helises uksekell ja tädi Lydia oli platsis. Mul oli veel öösärk seljas, õnneks olin jõudnud kohvilaua saastast vabastada ning isegi lapiga üle tõmmata.

Mirri kink oli putkast ostetud nukuke - seitsme krooni eest nukku kui palju, koos kuldkrooni, käekoti ning roosade kauboisaabastega. Õhtul tuli Miina köögist patukahetseja ilmel ning kurtis, et nuku kukkus maha. Kuna ta oli seal tükk aega vaikselt nokitsenud, läksin paha aimates kohale. Täielik Tšikatilo meistriklass - pea, jalad ja käed kõik otsast rebitud ning laua alla loobitud.

Mirr seevastu luges Cartooni saidilt, et Burger Kingis antakse sinise tondikese mänguasju. Kui ütlesin probleemi kiireks lahendamiseks, et Burger King on Inglismaal (tegelikult oli Burger Kingi päritolu mulle hämmastav inf, pidasin seda ikka Aamerikamaa sünnitiseks, kuni sõime Inglismaal Burger Kingis jumalikku burgerit ja uurisime välja, et Inglise firma), siis väljendas Mirr kategooriliselt arvamust, et nüüd tuleb kiiremas korras lennupiletid osta ja Inglismaale sõita. Kui ma sellest midagi kuulda ei tahtnud, läks lahti illlge kamm, anumine ja ulgumine, mis kestis oma veerand tundi. Mul ausalt polnud õrna aimugi, et emadus nõuab pidevalt psühhiaatrioskusi. Ma ise olin nii mõistlik laps. Mina-sõnumid, peegeldamine ja muud targad soovitused praktikas ei mõju. Oskaks ma ometi hüpnoosi, siis hüpnotiseeriksin ära. Kašpirovski, avita!