Jabur lugu. Vist juba enne, kui Mirr haigeks jäi, oli lasteaias kuulutus: liliputtide tsirkus. Ignoreerisin seda, sest andke andeks, meie pere sellistes kohtades ei käi. Ei käi tsirkuses üldse ja liliputtide omas iseäranis mitte, kuigi ma annan endale aru, et liliputte ei sunni keegi seda tegema ja mida rohkem publikut, seda parem neile. Aga ikkagi. Ei ole minu maitse. Habemega naised, liliputtide tsirkused, Kunstkamerad ja transvestiitide sõud ei ole minu rida.

No ja nüüd küsis vanemkasvataja minult: noh, kas Mirjam siis ei tulegi, see on ühiskülastus, bussiga läheme. Ja kui Mirjam ei tule, siis te peate ta koju jätma, sest kõik teised tulevad ja keegi temaga siia ei jää. "Ma teie abikaasale ütlesin, aga tema vaatas mind ega lausunud sõnagi." No ma arvan, et see käis termini "kõnekas vaikus" alla ning väljendas uskumatust, et lastele korraldatakse friiksõu ühiskülastus.

Üritasin siis Mirri nõusse saada, aga tema kukkus karjuma: "Ma ei taha kloune! Ma kardan kloune! Ja see tsirkus on üleüldse IGAV!" Vägisi ma teda saata ei saa. Niisiis tuleb kurikuulsal teisipäeval terve päev piigade kraaklemist kuulata ja veene näppida. Liliputtide pärast. Liliput-klounid on vast natuke vähem hirmuäratavad kui the real thing, aga ikkagi. Tubli stephenkingilik maik on sel asjal man.

Oh, kui tore, et Paranka Sakasse ei läinud. Sest meie ei lähe Pärnusse kah. Terve mõistus mu ema kujul ütles, et külmetame Mirri, kes niigi alatasa haige, ära. Ja eks ta ole. Kui me kunagi, kui Mii veel kõhus põiepilli mängis, Laulasmaal olime, siis jäi Mirr kah haigeks. Vajusin küll esiti norgu, sest olin meile kümneprossase allahindlusega paketi välja kaubelnud, aga siis tuli plaan lihtsalt ümber teha. Tartu. Viimati käisin jaanipäeval. Kuritegelik!

Mõtlesin eile õhtul, et kui ma lapsed ilma röökima hakkamata (ilma et mina röökima hakkaksin) voodisse saan - oli jälle see tarmotu-armutu õhtu -, siis premeerin end Montoni türkiissinise käevõruga, mida ma poes olin kilavi silmi vahtinud. Teenisin käevõru küll välja, aga hommikul muutusin selliseks fuuriaks (häbi on kirjeldadagi, te saadate mulle lastekaitse peale), et käevõru nihkus teadmata kaugusse. Vääritu. Tuju läks kõigest nii nulli, et ei aidanud isegi varahommikune liköörijoomine ega selga pandud inimeseriided ega lõhnaõli ega peegli ees kõrgete kontsadega kekutamine ja oma säärejooksu vaatamine. (No see viimane tegelikult natuke aitas ka.)

Aga tuju tõstis idee, et vaja ikka nädalavahetusel Pärnusse põrutada ja laintesse heita end. Terviseparadiisi-nimelises käitises. Bronnisingi perepaketi ära. Ja mõte, et tuleks varbaküüned ära lakkida, kui uimlemiseks läheb, ajas mind lausa itsitama.

Mõtlesin haliseda, aga leidsin midagi lõbusamat. "Tagasi tulevikku" meets "Brokeback".

Täiskohaga ema, poolteise kohaga tööinimene ja poole kohaga Lara Croft, see ma nüüd olen. Läksin mina laupäeva õhtul poodi ja tegin enne väikse ringi ümberkaudsetel tänavatel, et end veidi liigutada. Little did she know, et ees ootab võimas sprint. Nimelt seisin parajasti foori taga, kui nägin, et R-kioskisse, mille luuke müüja parajasti kinni paneb, supsas üks nolk, haaras midagi ja tegi koos semuga minekut. Inimesi oli vähe, ei pandud tähele. Ja mina ei saanud punase tule tagant minema. Kui sain ja müüjale teada andsin, siis kukkus ta ahastama: "Mu käekott! Kõik mu raha ja kaardid ja mobla ja võtmed seal sees, ma ei saa kojugi!" Kuna kutid paistsid veel, palusime mingi mehe appi ja ma lidusin neile kannule. Mees oli vintis ja minust märksa aeglasem.

Ühel hetkel röökisin naeruväärselt: "Kott siia!", mispeale tandem ehmatas ja hargnes. Selleks ajaks oli tädigi järele jõudnud, aga kutid panid majade vahele plehku, nii et jäime pika ninaga. Mõtlesime juba, kuidas ta ikka öömajale saaks, ja lontsisime tagasi kioski juurde. Ja seal seisis me jommis meesterahvas, hädise näoga nolk pihus. Ja teises pihus käekott, kus kogu kraam alles. Poiss oli talle sülle jooksnud. "Raha oli vaja," viiksatas tatt vene keeles enne, kui onkel Andrei ta jalaga tagumikku äsades minema saatis. Vahtisin seda stseeni vapustatult. Et politsei järsku vaja kutsuda? Ja siis mõistsin, et mis pagana politsei.

Kui me siis tädiga olime Andreid pikalt kaisutanud ja tema meil kätt suudelnud ja pikalt rääkinud, kuidas tal on palju taskuvarastest tuttavaid, selgus, et teatud ringkonna moraalikoodeksi järgi peab taskuvaras osav olema. Siukestel lollidel, kes nii prostalt kotte sisse vehivad, virutatakse tseremoonitsemata käeluu pooleks. Nii et kutil vedas. Mina aga mõtlesin hiljem, et mida ma küll teinud oleks, kui ma neile tõesti oleks järele jõudnud. Öelnud, et kott siia. Aga kui ei anna? Ja kui annavad hoopis peksa? Või nuga? Õnneks oli tegu amatööridega, aga ikkagi. No igatahes jabur kogemus. Pärast, poes, vahtisin pidevalt üle õla, kui mõni mees lähenes.

Tuul merelt
tuul idast ja tuul läänest
põhjatuul ja lõunatuul
kui ma olen pilv ja lendan siit üle
kas toote mind kunagi tagasi

ma ei saa peatuda ma ei saa kaduda
võin ainult sulada lumeks
raheks ja vihmaks
ning kuskil all sirguvad longunud lehed

Jaan Kaplinski

Lubasin küll endale, et ei tule tänasel sulnil vabal päeval netti töllerdama, aga näh, vaja ju lemmikbloogid üle vaadata. Ja natuke lehti lugeda. Leidsin toreda lookese Sarah Jessica Parkerist.

Ah, pagan, peab ikka koristama hakkama. Rämps kasvab üle pea. Kõik toad on laste pudinaid täis, ja kui ma ütlen "pudinad", siis ma mõtlengi pudinaid - legoklotse, tükkideks katkutud Kinder Surprise'i mehikesi, korgita vildikaid, lepatriinusid, paberilipakaid. Tahate ülevaadet suure toa põrandast? Alustan siit, arvuti juurest.
1. Miina mänguasi (ma parem ei kirjelda, mingid klotsid, peeglid)
2. Pisike Tinky-Winky
3. Roosa kohvrike pisikeste mängujäneste elamisega (lahti)
4. Plastmassist vöö

Laua all:
5. Kõrisev pehme kuubik
6. Leht paberit
7. Roheline kahe otsaga vildikas, üks kork puudu
8. Punaseruuduline linik
9. Veel kaks lehte paberit (üks väiksem)
10. "Kõige suurema sõbra" laulude videokasseti karp
11. Plastmassist jäätiseämber (tühi)
12. Pehme sinine i-täht

Arvutilaua ja riiuli all:
13. Tolmurull (mitu)
14. Magnetiga kujund (2)
15. Sinine mängumuna
(ohoo, just praegu tuli mul geniaalne mõte need asjad inventuuri käigus ka välja võtta sealt riiuli alt)
16. Kaks valget klotsi
17. Kinder Surprise'i tühi plastkest
18. Punane vildikas
19. Sinine mängukruvi
20. Nukuteekann
21. Nukukraanikauss (kapil uksed eest kistud)
22. Kokkumurtud pilt, peale kirjutatud EMME.
23. Raamat "Jääkaru-Mardi uus sall"

Diivani ees:
24. Diivanipadi
25. Kõva istumispadi mu isale, kel on puusaliiges haige
26. Suur rannapall
27. Komplekt mõõtekulbikesi
28. Sinine karp, kus kunagi olid šampinjonid
29. Miina pissipott (kuiv, kummuli)

Diivani alt paistab:
30. Paberileht

Ma igaks juhuks käpuli ei lange, seal on tegelikult veel palju asju

Teise diivani ees:
31. Köharohu mõõtetopsik
32. Suur Stockmanni kilekott mänguasjadega
33. Elevandikujuline vöökott
34. Papptaldrik

Hm. Nüüd tuli tõesti tahtmine koristada. Aga eile olin tubli ja sorteerisin ära umbes kolm filmitäit fotosid, mis igal pool vedelesid. Kõige rohkem võttis aega kronoloogilisse järjekorda panek. Seda enam, et Mii oli juures ja nõudis kogu aeg vaadata. Kui ma nüüd veel telefonimärkmiku kah ümber kirjutatud saaksin, siis oleksin supertubli.

Ah, ma olen nagunii supertubli! Kõik naised on supertublid. Meestel pole kah viga.

Kombineedus vol. 3. Kaubamaja noorteosakond pakkus mulle küll kassidega pesu, aga ei mingit kombineed. Või jah, tõsi, mingi jupats seal oli, aga kuna see ulatunuks mulle umbes kubemeni, siis keel tõrgub seda kombineeks nimetamast. Naisteosakonna müüjaproua ütles kohe ära, et alusseelikuid neil pole, et midagi oli olnud, aga ära osteti. Lisas konspiratiivselt tasandatud häälel, et mingu ma vaadaku igaks juhuks Stockmanni.

Tegin seal siis muidu väikese ringi, aga aega õnneks rohkem polnud, sest kaupsi pesuvalik erutas mind tol õhtul määratult. Mind, kes ma ei kuulu nende naiste hulka, kes kaunist pesu oma kireks nimetavad. Nende naiste meestel on küll vedanud. Meie peres kipub kahjuks rohkem sedamoodi olema: Naiste aluspüksid valmistasid mulle kohutava pettumuse, kui ma oma kooselukarjääri alustasin. Ma polegi toibunud šokist, mille tekitas avastus, et naised teevad sama mis meiegi: nad jätavad kõige kenamad aluspüksid nendeks öödeks, kui on teada, et nad kavatsevad kellegagi magada. Kui elad naisega koos, tekivad need kulunud, pesus kokku tõmbunud, räbaldunud Marks&Spenceri kribalad äkki iga viimase kui radiaatori peale; su tiirased koolipoisiunelmad täiskasvanupõlvest, mil sekspesu ümbritseb sind igavesest ajast igavesti, aamen ... need unelmad varisevad põrmuks. (Nick Hornby "Elu edetabelid")

Ma viimasel ajal olen küll üritanud oma pesusahtlit revideerida, ausalt. Nojah, aga jätkates kombineeduse teemal. Hüppasin siis igaks juhuks Linette kauplusse, et ikkagi postsovieti naiste hingeeluga kursis või nii. Ja uhh, mis seksikat kombineed mulle seal pakuti. Punane, poolläbipaistev, liibuv, traadistatud. Küll mitte see, mida tahtsin, aga parajalt seks, et ma proovikabiini kobiksin ja end lahti kooriksin. (Head kabiinid on seal, muuseas, suured ja hermeetiliselt suletud.) Nojah, seljas polnud see enam üldse nii seks. Või kui natuke oli, siis umbes sama seks kui punasesse sukka kängitsetud sardell, kes sadomasopeole suundub.

Siis mõistsin, et kombineedus hakkab kinnisideeks minema. Mis on jabur, arvestades, kui harva ma seda riidetükki kanda kavatsen. Ja kaine mõistus võitis. Läksin eile kaltsukasse ja naasin sealt täiesti perfektse alusseelikuga (või olgem ausad, see oli täiskombinee, mille ma kavatsen pooleks lõigata), nii perfektsega, et Mirr hakkas kilkama ja tahtis kohe printsessi mängida. Sest printsessil on ju järguline roosade pitsidega valge kleit, mis keerutamisel õhu alla tõmbab. Elagu kaltsukad, terve mõistus ja naiste ilu. Proosit.

Aga tegelikult, tegelikult tahtsin ma öelda, et teist sellist presidenti, kelle pärast hommikul köögilaua taga nutta, ei tule. Ei oo, ei tuu, nagu ütleb laulusalm.

Jah, seda, et paberist mütsikese koht peaks lõpuks olema prügikastis, arvan ka mina. Mii sättis seda endale pähe ning tatsas lõpuks kööki, korrates: "Kapp. Kapp." Ma algul mõtlesin, et mis pagana kapp, aga siis kolksatas prügikastikapi uks ja müts maandus prügikasti. Mii tõi ühtlasi harjakese ja kühvlikese ning kasis natuke meie suurt tuba. Kena ikka, kui keegi siin majas koristab.

Aga issi kella koht ei peaks teps mitte prügikastis olema, mis siis, et rihm närutab. Me Miinaga imetlesime seda kella tükk aega - ta sättis seda mulle käe ümber ja kuulas õndsal ilmel tiksumist. Ja siis hakkas Tarmo ühel hetkel midagi prükasse viskama - ning mis sealt vastu helkis? Käekell.

Kunagi ammu, kui meil veel lapsi polnud ja sai voodis pikalt lugeda ja mõnustada ja juttu ajada, siis tulime Tarmoga mõttele, et hakkaks õige kõiki kappe eugeniteks kutsuma. Eugen Kapi järgi. Noh et külm-eugen ja seina-eugen ja esmaabi-eugen. Sellest arenesid välja pikemad mõttetalgud. Et kõik lambid olgu anud (laua-anu, põranda-anu, tasku-anu, õli-anu). Aga rohkem mul ei tulegi meelde ... Elu on muidugi edasi läinud ja uued nimed esile kerkinud. Näiteks solgi-evelin või tiide-jüri, taade-jüri, vanaeidekese voki-jüri.

Oh seda rõõmu: minu bloogi on keegi sattunud otsinguga "sexy männer und sexy leidis"!

Miina väljus just magamistoast äraseletatud näoga, mähe kunstipäraselt pähe sätitud nagu tanuke. Üritasin tast pilti teha, aga hiljaks jäin. Minul ta ei lubanud mähet pähe panna. Nii leidiski aset monoloog: "Miina, pane mäku pähe! Miina, pane mäku pähe! Miina, las emme paneb sulle mäku pähe, no palun ..." Vastus oli resoluutne: "Ei taha!" Modell jalutas minema. Naomi siuke.

Versace-reostus osutus palju hullemaks, kui algul tundus. Sellele järeldusele jõudsin nagu Eesti valitsus liiga hilja - kui Versace-sai ja Versace-juust juba suus. Ka siis ei suutnud ma reostuslaiku küllalt kiiresti tuvastada ning toimetasin seal peal nii mõnedki toimetamised. Köögilaud. Mis lehkas ikka mitu päeva, kuigi olin seda viinaga nühkinud. Mirri kätt, kuhu ta oli suure sortsu lasknud, nühkisin kah.

Eile öösel kell veerand üks avastasin jälle nördinult, et olen Miina kõrval ära kustunud, ja kobisin siis ööriietesse ja kotile tagasi. Ma nii kohutavalt ootan seda aega, kui mõlemad memmed on tudus. Ja kui ma siis kogemata magama jään, olen kurb, sest pärast öist virgumist minust enam elulooma ei saa. Aga seda juhtub viimasel ajal iga päev. Eilne otsus tagasi magama kobida osutus äärmiselt targaks, sest maadam Mii nõudis kell viis hommikul diffi ja kui ma seda vahelduseks ei and, siis jäigi ta üles. Ja veerand seitse tuias mu tuppa õnnetu Mirr ja ütles, et tal on paha. Oligi haige.

Õhtupoolikul seevastu, kui olime kõik virgutava päevaune teinud - isegi mina, kes ma viimasel ajal enam päeval magada ei oska -, naases tudengisand Tartust ja päästis mu siis paariks tunniks minema. Kabrutasin Kristiinesse, kust naasin, nentides: kombinetu. Jube huvitav. Mul tekib juba täiesti hasart tõestada, et meie kaubandusvõrgus puuduvad kombineed. Ae-ae, eided, kust neid kombineid saab? Iz tumbotški?

Leidsin ühe huvitava saidi, kus on häid intervjuusid kirjanikega. Näiteks Eugenidesega, kelle "Middlesex" on üks mu lemmikuid.

Öök. Terve elamine on Versace vänget vambilõhna täis. Kuna Mirr avaldas hommikul väga häälekat soovi koju jääda ja ta on tõesti nädalate kaupa usinalt lasteaias käinud, siis andsin järele. Ja hullun nüüd. Mutid on kogu aeg teineteisel kraes, karvad lendavad ja detsibellid tõusevad. Lasin Mirril vaikselt köögis ühe kilakolakarbi kallal nokitseda, et üks ühes ja teine teises ruumis oleks ja veidigi vaikust saaks. Aga karbi sees oli Versace tester, mis mind öökima ajas. Ja no ega ei saanud ju muidu, kui pidi Versacet luhvtitama hakkama.

Ja see on alles esimene päev kolmest egiidi all "üksi kahe lapsega". Eilsest teatriskäigust polnud mingit kasu, närv on püsti ja karjuda tahaks. Tööga on täna õnneks veidikenegi lahedam.

Majasokk

Kas tõesti, kas tõesti, kas tõesti, kas tõesti seisab mul ees kombinee ostmine? Kohutav. Kombinee on mu silmis ühel pulgal villaste peaaegu-põlvini silmkoepükstega, mis tuli talvisel ajal seeliku alla panna. Jeesus, nüüd mulle meenub, et esimene paar häbipükse oli peenevöödiline ja all oli kelmikas pits. Teine paar, mis võib veel kuskil alles olla, oli lausa punane nagu valgusfoor. Ükskord unustasin need esimesed ruudulise kooliseeliku alla ja tagumine seelikuserv jäi kogemata püksimiidri vahele, nii et kogu see ilu oli ilmarahvale näha.

Kombinee. Kombinee seostub samuti vene ajaga ja inetuse ja häbiga. Ema oli ühe enda ülekerekombinee pooleks lõiganud ja alumisest poolest mulle alusseeliku teinud. Värvis selle värskenduseks oranžikaks, aga värv kukkus laiguline välja. Siis oli mul veel kaks musta kombineed. Üks neist päris seksikas, aga kuna see kuulus kunagi vist lausa vanaemale, siis oli ajahammas oma töö teinud ning pits kippus lahti hargnema. Aga selle poolde kintsu ulatuva riidetükiga sai kunagi isegi võrgutusvõimlemist tehtud. Paraku oli toas natuke jahe ja kui ma olin end võrgutavas poosis vastu ahju soojendanud, tekkis mul raskusi ahjust irdumisega. Kombinee oli kinni jäänud. Naks ja naks, nagu "Kevades".

Millalgi vene aja lõpul ostis ema mulle uue poolkombinee, mis oli keskelt lõhikuga, aga paraku beež. Beež pole aluspesu värvina just kõige seksikam (kuigi sellistes pea läbipaistvates beežides rinnahoidjates ja pükstes on minu meelest oma riivatu võlu). Kuna ka seelikud polnud eriti moes, siis sain selle beeži jubediku kuhugi ära sokutada. Mine tea, ehk on veel voodi all alles.

Nojah, aga nüüd on ju seelikud jälle in. Ja mu natuke naeruväärne lilleseelik roomab mööda sukkpükse naba poole. Kuna mul antistaatikut pole ja eelistan end mitte keemiliselt töödelda, jääb ainsaks võimaluseks kombinee rehabiliteerimise üritus, st uue ja ilusa kombinee ostmine. Uus ja ilus kombinee - kas need mõisted välistavad üksteist? Kuidas meie kaubandusvõrk seelikuajastu kombineevajadust rahuldada oskab? Head lugejad, siinkohal peate ootele jääma.

Boy meets girl, jazz meets hiphop, milk meets yoghurt. Mu esimese jogurtiteo võib lugeda untsuläinuks. Lugesin mina raamatust (ihhihii-ahhahaa, raamatust pealkirjaga "Prantslannad ei lähe paksuks") jogurti valmistamisest kodusel meetodil ja läksin, nagu mul ökoteemadega vahel kombeks, täkku täis. Et vaja kohe üks laar jogurtit üles panna. See tundus nii lihtne. Mis seal on siis, piim aurama ajada, 42 kraadini jahutada, supilusikatäis naturaaljogurtit sisse, ja kuueks tunniks käteräti alla kudema. Seejärel kaheksaks tunniks külma - ja enjoy.

Tulemuseks oli siuke ... noh, ütleme, natuke jämedam piim. Rõve mitte, aga jogurt kah mitte. Vaatasin siis netiavarustest, et mis valesti läks. Kudemistemperatuur peab kõrgem olema. See segu peab ikka lausa soe olema kõik need kuus tundi. Uurin praeahjus hautamise võimalust. Sest väljavaade saada liitrist piimast liiter jogurtit tundub lahe. Ai, kuidas ma ei salli nende jogurtipakkide tassimist ja äraviskamist. Kott piima tuleb poest palju hõlpsamini koju ja võtab pärast prükas vähem ruumi.

Maasikasõpradele soovituseks, et praegu maksab Selveris kott külmutatud maasikaid üksnes kümme krooni. Ei tea, kas tänu laadapäevadele. Täna on sel juhul viimane päev. Aga mul on pool sügavkülma juba massasid täis! Mu noored daamid jumaldavad neid. Eile nõudis Miina muudkui juurde, ja Mirr, kes alles oma supi taga jobutas, teatas: "Hästi natuke võid panna, sest mina olen see mees, kes tahab hästi palju!"

Tänase väsitava, kohati painajaliku päeva krooniks

1) oli lasteaias Mirjami rühma teadetetahvlile pandud liliputtide tsirkuse reklaam
2) helises kodus telefon ja naisehääl ütles: "Tere õhtut! Kas ma tohin teid tülitada raamatukirjastusest nimega Nõiaraamat?"

Ei. Veel kord ei.

kuidas
KUIDAS
KUIDAS
on võimalik, et ma Bestselleris tellitud koogi LIHTSALT ÄRA UNUSTASIN???????

See on haiglane, see on loomuvastane, issand, ma olen haige, ma pean palavikku mõõtma.

Kui see jõletu fopaa välja jätta, siis oli eilne õhtu viimase peal. Esmalt Ruth Huimerinna näitus disainigaleriis, seejärel Bestseller ja raamatupood, kust soetasin Anni Arro kokaraamatu, mida tühja kõhuga vaadata ei saa. Anni Arrot nägime Viru keskuses ka ihusilmaga, mõtlesime, et on kaks varianti, mõlemad 32aastaste filoloogide jaoks sobivas küpsusastmes. Et kas surume ninad vastu klaasi ja vahime teda klaasi tagant. Või istume kõrvallauda, seljad tema poole, ja vahime puudritoosi peeglist.

Ei teinud kumbagi. Pärast käisime "Naftat" vaatamas. Mehed on seal muuseas TÄITSA paljad, minge vaatama. Ja Mirtel peaaegu. Oh, kui maia näoga üks ärimees me vastas teda piidles. Mis näoga ma ise neid paljaid mehi vahtisin, seda ma muidugi ei tea.

Artikkel Kristini südamesiirdamisest.

Hommikune dialoog esikus.
Tarmo: "Ma üritan täna ujuma minna. Ei tea, kas õnnestub."
Mirr (nördinult, nagu debiilikule): "Jää on!"

Ma siin kunagi kitusin, et Mirrile tuleb "Lumivalgekese" muinasjutuvestja kostüüm valmis saada juba 25. märtsiks, ehkki etendus on JÄRGMISEL kevadel. Lasteaias tahetakse vist teatriaasta puhul mingi kostüümide näitus teha. Nojah, aga nüüd on mure murtud. Elagu kaltsukad! Ühest poest öeldi, et neil on tagaruum paksult kostüüme-värke täis, vaja ainult tuhnida. Ja nad siis tuhnisid, ja tuhnisid Mirrile välja superkleidi. Pikk maani taevasinine kleit, hõbedased tähed peal. Ja kuna küll küllale liiga ei tee, siis veel kuldset kanti kah lisatud. Tegelikult kuulub komplekti ka keskajale viitav peaehe - pikk torbik, loor küljes. Aga kuna torbik on teiste kaltsude vahel nätsus olnud, siis hoiab ta tujuküllaselt lonti nagu Duremari müts "Buratino" filmis.

Aga mulle naistepäev meeldib. Kõik päevad meeldivad, aga need on iseäranis toredad, mil saab midagi head süüa ja kinki ja lille ja. Vaene Tarmo, tal on nüüd kolm naist, kellele hommikul peab lilli kinkima. Mii oli oma kollastest tulpidest väga äraseletatud näoga, heidis suure ärevusega neile kõhuli peale, nii et üks läks natuke katki. Mirr sai samuti kollased, aga Kodutriibik ilusad tumelillad. Ma pole vist elu sees tumelillasid saanud. Ilusad olid. Nagu mu jõulupesu. See, mis terve esimese püha seletamatult kadunud oli.

Imehäid sooje võileibu anti kah. Ja Miina suudles mu varbaid. Tast on saanud täielik musimäšiin. Ega ta teisi musita, mind ikka. Aga see-eest pidevalt. Paneb silmakesed kinni, haarab mul põskedest/jalast/tagumikust/kõhust/käest, ja muudkui mutsutab. Ise ütleb hellalt: "Kallis." Mu arvukaid sünnimärke musitab ja silitab ka. Muheleb peenikese häälega "täääpikene!" ja siis "taaai, taaai". Pai. Väga märjad musid on. Kui näo peale, siis ikka otse suule, põsega ei lepi.

Kristinile, kellest ma kunagi siin rääkisin, tehti täna Roomas südamesiirdamine. Süda hakkas tööle. Kas organism uue südame omaks võtab, seda näitab vaid aeg. Aga esimene samm on tehtud, ja edukalt. Ma mõtlesin paar päeva tagasi pikalt temale. Ja täna tuligi selline hea uudis. Ei julge veel põhjalikumalt rõõmustada, aga vaikselt ju võib, eks. Tasahilju.

Öise Oscari-gala puhul leidsin puhtkogemata säärase artikli. "Brokebacki" saamisloost. Järgmisena on mul plaanis "Capote". Ei tea, millal saab, aga saama peab. Kantrifilmgi veel vaatamata. Kes võinuks arvata, et ma tahan kantrifilmi vaadata. Kuid nagu olen aru saanud, on Cash midagi enamat kui kantri. Cash on tapvalt kuul mees.

Kantriga seostub mulle ikka kunagine Kuku raadio kantrisaade Jaanus Vainu sulest, kui ma ei eksi. Selle nimi oli Rrohu-grraass, juurrred-rrruuts. Väga naljakas saade oli. Kui ma õigesti mäletan, siis oli saade eetris pühapäeva hilisõhtul - ja minu mäletamist mööda kestis terve igaviku. Kellaaegadest küll kinni ei peetud, kui ikkagi oli vaja mingit radikaalselt kantriuuendajat mängida, siis võis ikka pool tundi üle saate lõpuaja keevitada. Radikaalsed kantriuuendajad olid alati väga naljakad. Vainu kiitis viis minti, et ai, kus nüüd tuleb alles radikaalne kantriuuendaja. Ja seepeale kõlas ikkagi vana hea plõnnadi-plõnnadi-ploink-ploink-plõnnadi. '

Bela Flecki nime õppisin kah Vainu saatest. Belakesest on meie peres kujunenud kantrimuusiku sünonüüm. Ütled Bela Fleck, mõtled kantri. Tegelikult on Bela vist ikka mingi kõvemat sorti kantrituus, kõiksugu staaridega koos esinenud ja. Eestis kah juba käinud. Aga kui tema nimi kumises alles värskelt kõrvus ja Ameerikas õppiv sõbrants kirjutas, et Bela käis nende campusel esinemas, oleksin naeru kätte ära kõngenud.

Lemmiksaatena on meelde jäänud mingi võimsa kantriplaadi ettemängimine. Külluslik kogumik oli, mitukümmend staari reas, mingi kontsert vist. Aga enne kui Jaanus Vainu plaadi peale pani, luges ta ligi POOL TUNDI, ma ei liialda, kõik lood ükshaaval ette ja rääkis siis, et mis koosseis ja kes ja kus ja millal ja mida ja. See oli väga liigutav muidugi. Mu Tartu epohhi kaunimaid kantrimälestusi.

Nüüd ei kuula ma enam üldse raadiot. Lapsed on raadio eest. Kui saabub õnnis vaikus, siis tahan seda nautida. Ei tea, mis see Raadio-nimeline vanamees teeb, kes vanasti Tartu peal ringi rokkis ja päevakajalistel teemadel monolooge pidas ... Hull-Mari on ammu surnud. Eeh, noorus tuleb meelde. Kuidas ma küll Hull-Marit kartsin, kui sisseastumiseksamitel käisin. Tikkus teine ligi ja rääkis kõva häälega ja kires vahele. Aga näh, ära harjusin ja meeldima hakkas. Hull-Mari rokkis ikka täiega.

PS VH1st tuli praegu laul "Walk The Line". Oeh, ei olnud üldsegi kuul.

Mida kõike inimesed oma lemmikute külge ei topi.

Kosmeetiku juures maski teha lastes kujutan alatasa ette, kui alandava pildi minust saaks. Sedapuhku asetati alusmögina peale õhkõrn riidest mask, ainult nina- ja suuauk oli sees, ning see kaeti kaerajahu järgi lõhnava paksu möglaga. No täielik gimp. Või siis muumia. Kuid sellele oli eelnenud jumalik massaaž. Massaaž pärast jõledat vinnipigistust (no on naised alles masod, eks) on muidugi alati jumalik, katarsis. Aga sedapuhku kaasas kosmeetik massaaži ka käterätiku, mille abil ta mu pead aeg-ajalt ülespoole tõstis ja siis ühelt küljelt teisele venitas. Ah, milline mõnu on vahelduseks marionett olla. Kosmeetiku juures valitseb sulnis kord ning alati on teada, milline protseduur järgmisena tuleb. Keegi ei tõmba vahepeal piimapakki põrandale ega kuku kakima. Võid lösutada nagu padakonn ja lihtsalt lasta end teenindada. Anti-emadus.

Ideaalse laupäeva (iluinstituut, kultuur, šoping, söök, naps, lõualõksutamine) krooniks ostsin endale elu esimese bling-kosmeetikumi. Puhtalt disaini pärast. Selle. Õnneks on veel pikk maa Eesti naisteajakirja peatoimetajani, kes kasvatas oma pisitütrest endale perfektse aksessuaari, nii et too keeldus ilma Diori huulepulgata magama heitmast. Huulepulk ei pidanud olema mitte suu peale määritud, vaid KAISUS.

Mirril on kah muidugi YSL huuleläige, mingi tester, mida ma liiga heledaks põlgasin. Tema seda siiski ei pruugi, ei kaisus, ei suu peal. Kuid Moschino I Love Love'i minipudel on tal küll pidevalt käigus. Mirr pole kade, ükskord väljus ka Miina tema toast, võimas lõhnapilv järel nagu beibel reedeõhtul klubisse minnes.

Kodutriibik -- [noun]: An immortal 'How" will you be defined in the dictionary?' at QuizGalaxy.com

Kodutriibik Gold Medal Winner in... Eating Yellow Snow 'What" rejected olympic sport would you win gold in?' at QuizGalaxy.com

Take this quiz What Will The Movie of Your Life Be Called at QuizGalaxy.com

Ausalt öeldes tuli esimene Kodutriibiku biopic pealkirjaga "Sada aastat üksildust" (rež. Peter Jackson). See kõlas kuidagi nukralt ja ma tegin uuesti. Nüüd jäin rahule.

Mu pärisnimi tootis teisel katsel Michael Manni filmi "Quick and Easy".

Ma tõesti loodan, et ma pole ainus ema, kes peab kemmergurõõme seltskonnas nautima. Vastasel juhul käiks mul ukse taga selline meeletu röök ja ulg. Meil on omad väiksed r(s)ituaalid. Miina kisub umbes kaks meetrit paberit välja ja annab siis korralduse: "Timba." Pean rulli kinni hoidma ja tema timbab. Siis timbab mõned meetrid veel.

Veenupule peab tingimata tema ise vajutama. Selleks tuleb ta potikaane peale tõsta. Kui on üks sorts vajutatud, siis antakse korraldus: tuleb avada seinaluuk, mis peidab torusid ja muud ilu. Kui luuk on avatud, nendib Mii iga jumala kord: "Lahl." See tähendab, mahl ehk vesi. Siis võtab ta kuumaveetorust kinni ja märgib: "Kuum." Seejärel panen ma luugi kinni ja tema tahaks veel mõned korrad vett tõmmata. Kui ma seda ei luba, siis tõstab protesti. Ma ei luba. Vahel luban ka.

Meil on omad väiksed naljad ka juba. Miina lemmik on kellamehikese laul "Kõige suurema sõbra laulude" videokassetilt. "Pimm-pomm, pimm-bi-pomm, kell tähtis on." Seda ta siis laulab, sõnadega "pimm-pomm, tähtis". Hommikul, kui esimene seanss pimm-pommi läbi, istusime köögis. Mii vaatas piimakannu ja ütles: "Piim." Mina laulsin: "Piim-poom, piim-bi-poom." Aru sai. Naerma hakkas.

Muuseas, modernses keelepruugis on lepatriinu "nipaneemu". Ja paberit "tadelit". Dilmadest ja daamatutest ma parem ei räägi, see on niigi teada.

Piinlik lugu, et uudis Simply Redi esinemisest Saku Suurhallis tekitas minus esimest korda mõtte, et võiks vaatama minna. Vanade heade aegade ja hittide mälestuseks. "Fairgroundi" refrään mõjub ikka veel ekstaatiliselt. Ma täitsa kujutan ette, kuidas ma seda keksides kaasa laulaksin. "Starsi" ka. Ev'ry time we say goodbye ... Oeh, heldus, plaan hakkab kuju võtma. Kuigi Mick Hucknallist on vahelpeal saanud natuke naeruväärne vana romeo.

Muidu ma välismaa bändide gastrollidel ei käi. Isegi Stingi ei tahtnud vaatama minna, kuigi ta mulle ju täitsa meeldib. Vahel mõtlen, et kes suudaks mind kodust välja meelitada. Björk. Tom Waits (teda käisin Rootsis vaatamas ja siia ei tule ta ilmselt kunagi). Madonna, lihtsalt seepärast, et ta on nii SUUR. No George Michael järsku ka - kuna ma olin temasse plikana armunud.

Kimmo Pohjoneni esimesest kontserdist Jazzkaarel ei saa ikka miski megam olla. Võinuks vist olla Ismo Alanko Rakveres, aga teda, alas, ma kuulama ei pääsenud. No Björk rokiks mind muidugi täiega. Aga tema puudumisel tuleb leppida Simply Rediga. Hm. Ma tean vähemalt üht inimest, kes mind nüüd mõnitama hakkab.

P.S. Nüüd muidugi meenus mulle kogu oma jaburuses David Brenti "If You Don't Know Me By Now" seriaalist "Kontor".

No kas leidub maailmas ilusamat õmblusmasinat kui see? Ja sellist röstrit oleks mul hädasti vaja. Säärasest digikaamerast rääkimata ...