Aga mulle naistepäev meeldib. Kõik päevad meeldivad, aga need on iseäranis toredad, mil saab midagi head süüa ja kinki ja lille ja. Vaene Tarmo, tal on nüüd kolm naist, kellele hommikul peab lilli kinkima. Mii oli oma kollastest tulpidest väga äraseletatud näoga, heidis suure ärevusega neile kõhuli peale, nii et üks läks natuke katki. Mirr sai samuti kollased, aga Kodutriibik ilusad tumelillad. Ma pole vist elu sees tumelillasid saanud. Ilusad olid. Nagu mu jõulupesu. See, mis terve esimese püha seletamatult kadunud oli.

Imehäid sooje võileibu anti kah. Ja Miina suudles mu varbaid. Tast on saanud täielik musimäšiin. Ega ta teisi musita, mind ikka. Aga see-eest pidevalt. Paneb silmakesed kinni, haarab mul põskedest/jalast/tagumikust/kõhust/käest, ja muudkui mutsutab. Ise ütleb hellalt: "Kallis." Mu arvukaid sünnimärke musitab ja silitab ka. Muheleb peenikese häälega "täääpikene!" ja siis "taaai, taaai". Pai. Väga märjad musid on. Kui näo peale, siis ikka otse suule, põsega ei lepi.