Ma tõesti loodan, et ma pole ainus ema, kes peab kemmergurõõme seltskonnas nautima. Vastasel juhul käiks mul ukse taga selline meeletu röök ja ulg. Meil on omad väiksed r(s)ituaalid. Miina kisub umbes kaks meetrit paberit välja ja annab siis korralduse: "Timba." Pean rulli kinni hoidma ja tema timbab. Siis timbab mõned meetrid veel.

Veenupule peab tingimata tema ise vajutama. Selleks tuleb ta potikaane peale tõsta. Kui on üks sorts vajutatud, siis antakse korraldus: tuleb avada seinaluuk, mis peidab torusid ja muud ilu. Kui luuk on avatud, nendib Mii iga jumala kord: "Lahl." See tähendab, mahl ehk vesi. Siis võtab ta kuumaveetorust kinni ja märgib: "Kuum." Seejärel panen ma luugi kinni ja tema tahaks veel mõned korrad vett tõmmata. Kui ma seda ei luba, siis tõstab protesti. Ma ei luba. Vahel luban ka.

Meil on omad väiksed naljad ka juba. Miina lemmik on kellamehikese laul "Kõige suurema sõbra laulude" videokassetilt. "Pimm-pomm, pimm-bi-pomm, kell tähtis on." Seda ta siis laulab, sõnadega "pimm-pomm, tähtis". Hommikul, kui esimene seanss pimm-pommi läbi, istusime köögis. Mii vaatas piimakannu ja ütles: "Piim." Mina laulsin: "Piim-poom, piim-bi-poom." Aru sai. Naerma hakkas.

Muuseas, modernses keelepruugis on lepatriinu "nipaneemu". Ja paberit "tadelit". Dilmadest ja daamatutest ma parem ei räägi, see on niigi teada.