Kopli kandi kuldmedal mulle Tatjana Shmiguni väärilise rühkimise eest läbi paksu lume, silmad helbeid täis, kaks kandekotti käes, väikese sõrme otsas kempsupaberipakk ning süles karbitäis vastlakukleid. Koperdasin, hambad ristis, edasi ja tõin puhkehetkedel kuuldavale väljendeid stiilis "sa jäme jumal" ja "oh sa vana uss". Aga, nää, ära tõin, nagu Toots ütles.

Ausalt öeldes polnud kuklid suuremad asjad, või vastupidi, olid liiga suured ja vintsked asjad. Ja see vahukooremulaaž seal peal oli küll ilus vaadata, aga maitses nirult. Aga peaasi, et vastlakukkel söödud sai. Hernesuppi ma ei salli.