Helde taevas, ma nägin eile kümnepäevast imikut, kes oskab juba potti, õigemini prügiämbrisse kakida. Ema sõnul on seda juhtunud umbes kuus korda. No poole rohkem kui meie poolteiseaastasel maadamil. Maadam Mii paneb tavaliselt tühjalt. Istub küll ja midagi ei tule. Ja kui püsti tõuseb, siis kohe varsti tuleb ju. Varem põrandale, nüüd on kombeks köögitool üle ujutada. No klassika. Ükskord aga käisid võimsad puuksud ja siis ulatas üllatunud Mii mulle mingi rosinasarnase asja. "Tääpikene!" oli ta ise väga rõõmus. Ei olnud täpikene.

Eilset sitta päeva kroonis väga armas õhtu. Käisime katsikul. Sai roosasid asju kinkida. Ostsin lillepoest poti pisikesi roose ja küsisin, kas mingit kenamat potti pole. Müüja soovitas roosat hõreda kotiriide sarnast materjali, mida poti ümber panna. Müüjanna välimus - ronkmustad juuksed, lainetav rind suure dekolteega leopardimustrilise topi all - pidanuks küll hoiatama bütsantsliku maitse eest. Tal õnnestus sellest roosipotist säherdune roosa pilv teha, et uhhmaeivõi. Aga no vahel võib ju.

Võtsin end katsikul mõnusasti švipsi ja imetlesin pisipiigat, kes oli nii armas, et pista või pintslisse. Pärast tegin veel raamatupoes impulssostu ja soetasin uue Linnateatri raamatu. Mul on väiksest peale olnud nõrkus teatriraamatute vastu. Mu põhilektüür olid vanad Teatrimärkmikud ja Mari Möldre autobiograafia. Sel Linnateatri raamatul olid juba nii ilusad pildid, et ma ei pidanud pingele vastu. Nagu ma lõngaosakonnas ei pidanud vastu türkiissinisele akrüüllõngale. Beebinukk Nuksu saab endale uue kampsuni. Seetõttu on absoluutselt irooniline, et ma ajapuudusel tellisin Mirrile lepatriinusokid võhivõõralt inimeselt.

Õhtul tuleb TV3st kaks head filmi teineteise järel. Üks hea naistekas (mulle õudselt meeldib Janeane Garofalo) ja üks hea arthouse. Laupäev, here I come! Mul on üks inglise šokolaadiõlleke kah kapis varuks.