Mina, enda arust täiesti olümpiaimmuunne inimene, istusin kah rahvuslikust kohusetundest täna teleka ette. Ja ergutasin ja huilgasin ja lahistasin nutta. Pärast, kui Miid rõdule magama panin, tuli ülakorruse stiilne vene joodikmutt ja karjus oma vagurale joodikvanamehele: MEIE OMAD VÕITSID! TATJANA ŠMIGUN! EI, KRISTINA. Kui vanamees ei saanud kolbigi aru, siis tegi suusatamisžeste.

Eile Miid magama pannes kustusin tema kõrvale voodisse ära. Ühel hetkel ärkasin üles nagu nördinud zombi, mõistes, et unelmate õhtu - lapsed magavad, kapis külm vein, leht lugemata - on lörri läinud. Läksin kustutasin tule ära ja kobisin uuesti kotile.