Kui palju mõtteid, kui palju emotsioone. Tulen lasteaiast. Esiteks - kasvataja kutsus mind vaikselt kõrvale. Aimasin halba. Niisiis, tulekul on ülelinnaline etlemiskonkurss. Ja vaja on etlejaid. Ja meie jänespüks läheb koos A'ga, kes on ausalt öeldes jultunuim plika, keda mu silm näinud on, lasteaia eelvooru. Mirri esimene reaktsioon oli muidugi kime ei. Aga kui moosisime, et valime ise kodus luuletuse jnejnejne, siis hakkas nagu looma. Vaatame. Mina olin ju üle lasteaia deklamaator, keda võis iga kell esinema saata. Mirrile jääb jube hästi meelde ja kodus loeb täitsa kenasti, aga esineda pelgab. Vaatame.

Emotsioon number kaks. Järgmine aasta, rõhutan, järgmine aasta lõpetab Mirr lasteaia. Viimasel rühmal on kombeks lavastada mingi näidend. Meil tuleb "Lumivalgeke". Ja kostüümid peavad olema valmis 25. märtsiks käesoleval aastal. No kuulge. Nad ju kasvavad ka. Kuna Mirr on jutustaja rollis, siis loodan kergelt pääseda. Kaltsukasse, marss, eks. Maitea, midagi pikka ja sametist või umbes nii. Aga ikkagi jabur.

Emotsioon number kolm. Eelmainitud A, kes on öelnud Mirrile, et ta on vana pastel, ning ähvardanud mu nutupasunat ühel emme igatsemise hetkel, et ta ei näe oma emmet enam MITTE KUI KUNAGI, niisiis, eelmainitud A tahab kangesti meile külla tulla. Kuna eelmine nädal paar pliksi käisid ja oli jube lõbus. Ja A, kes vaatamata viiele eluaastale on inimhingede insener ja suhtleb nagu tank, tõmbas mu oma ema silme all lasteaia riietusruumis liistule sõnadega: "Noh, Mirjami ema, räägime nüüd ühe asja selgeks. KÜLLA." Tsitaat on täpne.

Number neli. Mirr leidis mu kotist üles ilusad patsikummid, mis ma talle sõbrapäevaks ostnud olin. Sain pahaseks, et mis ta tuhnib mu kotis, ja lõpuks nuttis tema, et ta üllatuse ära rikkus. Ja siis pistis Mii kriiskama, et Mirr talle kumme ei anna. Ja mina hakkasin hüsteeriliselt naerma.

P.S. A-le anti "Lumivalgekeses" kurja võõrasema roll. Täpsemat casting'ut annab ikka otsida.