Ma ei tea, miks see aasta algus nii närune on, aga lisaks Kiisiku tervisele on mu mõtteid painanud üks täiesti võõras mure. Nüüd polegi enam võõras, elan kaasa. Ja panen siia kirja oma armsalt sõbralt Tiialt, et ehk elab keegi veel kaasa. Oleks vaja. Kummutamaks kerkida võivaid kahtlusi, ütlen, et Tiia on Pere ja Kodu peatoimetaja. Nii et konkreetne inimene, erinevalt minust. Ja kõnealusest perest oli ajakirjas mullu juttu. Enne haigust.

Hea sõber, kes Sa seda kirja loed,

Ma pole varem sedasorti abipalveid läkitanud, aga praegu on raske kõrvalseisjaks jääda. Me keegi ei tea, millal võime vajada kaasinimeste toetust.
Palun loe alljärgnevat lugu, mis võib kõlada halva unenäona, ent on ometigi tõsi.

Mu sõber Kristin, kes sai detsembris 33 aastaseks, töötas aastaid Tartus juuksurina ja oli klientide hulgas väga hinnatud oma lahke ja rõõmsa meele ning tundliku ja professionaalse töö pärast. Tal on 2aastane tütreke Aleksandra ja tema mees Lauri töötab Kaitseväe Kolledžis õppejõuna.

Nüüd on Kristin Roomas, haiglas, ja ootab südame siirdamist.

Möödunud suvel jäi Kristin haigeks. Sattus haiglasse, diagnoosiks südamelihase põletik. Ravi ei aidanud ja paari kuuga jäi ta üsna kehvaks, ei jaksanud liikuda, õhupuudus vaevas. Haiglast kirjutati ta küll välja, kuid peagi sattus ta sinna tagasi; seekord Maarjamõisa kardioloogiaosakonna intensiivravisse. Diagnoos oli äärmiselt tõsine: südame laienemine ja maksa laienemine. Tohtrid laiutasid käsi, ükski raviviis ei aidanud; keegi ei suutnud seletada, miks nii noor inimene nii raskelt haigeks jäi. Võite ette kujutada, mida tundis mu sõber, kui ta luges paberitest välja sama diagnoosi, millega suri tema esimene laps aasta vanuselt.

Hakkas teadvustuma tõsiasi, et olukord on eluohtlik. Üks itaallasest sõber rääkis Roomas oma sõbrast arstiga, arstid Tartus ja Roomas vahetasid infot ning otsus oli: siin pole edasine ravi võimalik, kuid Roomas on võimalik aidata. Seega: nii kiiresti kui võimalik Rooma, või laps jääb emata.

33. sünnipäeval tuli uskumatult rõõmustav sõnum. Haigekassa tunnistab probleemi tõsidust ja on nõus tasuma Kristini 2 kuu kulud Rooma haiglas. See on väga suur summa; lõpuks ometi hakkas paistma valguskiir.
Kristin on jaanuari algusest olnud Roomas ravil. Talle paigutati südame stimulaator, kuid arstide otsus on, et tuleb siirdada uus süda.
Kuid Roomas ei hoita inimesi haiglas, isegi sellises olukorras mitte. Ta peab otsima endale koha, kus elada, seniks, kui süda leitakse. (Uskuge palun, seda kõike on raske kirja panna). Üürid Roomas on eestlase taskule üle jõu, ja neid haigekassa ei korva.

Olla perest lahus, täielikus ebakindluses tuleviku ees, võõras kohas, kus keelt ei valda, on isegi tervele inimesele kurnav.
Siit minu abipalve: toetame Kristinit, et ta saaks Roomas endale toa üürida ja Lauri saaks mõnda aega Kristinile toeks olla.
Ka väikesest summast on abi, ja ehk kõige tähtsam on, et Aavakivide pere tunneks: nende kaasmaalased ei ole neid hätta jätnud.
Kui Sul pole võimalik aidata – ja seegi on mõistetav - , siis suuna oma head mõtted Kristinile ja soovi talle tervist.

Heade soovidega
Tiia Kõnnussaar

Kristin Aavakivi arve nr:
10102005733008