Hoiatus! Kellele ei meeldi sõna "sitt", ärgu edasi lugegu.

Niisiis. Ühel õhtul ilmutas Tarmo mingil teemal, mida ma ei mäleta, erakordset taiplikkust. Ja mina ütlesin kerge irooniaga - puhtast kadedusest muidugi, aga ka uhkusest: "Küll sina oled ikka tark nagu sitapotihark." Millest tekkis arutelu, et mis see sitapotihark on. No mina loomulikult arvasin, et sitapotihark on mingi ora, millega sitta potis allapoole surkida, kui vaja. Vahel on ju tõesti vaja. Tõmbasin paralleeli tänapäevaga ja kena uue (crisp on see ingliskeelne sõna, mida nüüd vaja läheks) peldikuharjaga, mille jõululaupäeval pühalikult ostsin.

Tarmot mu seletus ikka päriselt ei veennud ning ta arvas, et küll siis uues Eesti Rahva Muuseumis saab näha, mis imeasjad need sitapotihargid on. Mõtles siis järele ja pakkus, et ehk okupatsioonide muuseumis on juba praegu väljas. (Mh, Betty?) Mina jälle tulin mõttele, et järsku tarbekunstimuuseumis. (Ah, Kai?)