Varbad nii külmetasid, et tegin massöörile ettepaneku: ehk tohiks täna mantli ja saapad jalga jätta. Ei lubatud. See-eest materdas ja mudis tubli proua Milvi mu kintse nii põhjalikult, et sarnanesin vaimusilmas juba Carmen Kassiga. Veidike küll kahandas elamust makilt mängiv "Dancing Queen" Gicu Rau kolleegi esituses. Sellele järgnesid "Lady in Red" ja "Another Day In Paradise". Karistus selle eest, et need laulud mulle kunagi siiralt meeldisid. Aga lahkumisel kostis kõlareist magus hüvitus, "Captain Of Her Heart". Originaalis, paaniflöödita.

Kunagi mõtlesin, et kirjutan nendest lauludest, mis plikapõlves meeldisid ja mis ongi meeldima jäänud. No siuksed kapilood. Panen kähku esimesed kirja.

A-ha "Take On Me"
Cyndi Lauper "True Colors"
Midge Ure "If A Was"
David Bowie "Absolute Beginners"
Sting "Secret Wedding"
Tanita Tikaram "Valentine Heart"
Madonna "Live To Tell"
Toto "I'll Be Over You"
Sade "Love Is Stronger Than Pride"
Suzanne Vega "Marlene On The Wall"
U2 "Running To Stand Still"
Phil Collins (oh sa heldus küll, aga ma ei kahetse, ei!) "Hold On My Heart"
The Cure "Friday I'm In Love"
U2 "Trying To Throw Her Arms Around The World"
Jane Siberry "Hockey"


Praegu prauhti rohkem meelde ei tule. Need on sellised nyyh-kategooria laulud, meenutavad koolipõlve ja mõned juba keskat ja mõned isegi Tartut ja ülikooli. Enamiku pärast ma piinlikkust ei tunne, kõlbavad tänapäevalgi avalikult kuulata. Kindlasti läks midagi meelest ära ...

No peab ikka eesti interpreete ka meelde tuletama. Ikka nyyh-kategooriast.

Jää-ääre "Laualinad". Siis sellest ajast, kus Sibul ("mina tema korinat küll kuulata ei viitsi", ütleb Tarmo) kampa tuli, "Palavik" ja "Kui joonistad lund". "Palavikus" on mingi rumal sõnakordus, kirjaoskamatu, aga ikkagi meeldib. Filoloog andestab. Anne Adams "Olid hellad need ajad", "Meremustlane". "Kaunilt kaua". "Aed". Kappeli "Olemise viis". Ahaa, Ifilt see, et "Kuidas sa saaad seda küll öeldaaa, et elu on lõputu piiin". Mäxilt kindlasti veel midagi. "Sind otsides". Oot-oot, Aivar Mäe kõõrutas midagi ka väga liigutavalt. "Kurb päev" oli vist nimeks. Refrään läks seal väga võimsaks.

Oh, kohe parem hakkas. Sain pihtimuse oma süsteemsüsteemist välja. Peaks pärliks panema veel mingi eriti rõveda laulu, mis kohe siiralt meeldib. A vat nüüd ei tule meelde. Ahaa, juba hakkab tulema. No näiteks Mahavoki "õnnele ju keegi ei ütle eehei, su pärast kõik vist jätta võiks" (heldus, kas need polnud mitte Kareva sõnad). Mahavokiga oli võimas värk. Aasta vist 1987 ja mina tahtsin olla kõva hevimimm. Judas Priesti pidin fännima. Aga salamisi meeldis mulle hoopis Mahavok.