Täna on armas naistefilm telekas, "Bella Martha". Parim kombinatsioon: armastus ja kokakunst. Kombinatsioon "armastus ja raamatupood" on muidugi kah hea, nagu eilne film näitas. Eks ta oli ikka tublisti imalam kui "Itaalia keel algajatele" (vaatasin nüüd, et Peter Bradshaw Guardianist lajatas ainult ühe punkti), aga ikkagi tore.

Kahetsen natuke, et ei ostnud kunagise kooli lähedasest lukskaltsukast tikitud lilledega sametsalli. Iga teine kord oleks vist ostnud. Aga kuna olin just ühe tühise lukuvahetuse eest pidanud maksma 200, täpsemalt 201 krooni, siis mõtlesin, et kuskilt peab kokku hoidma. Pealegi hoidis müüja mul silma peal ja ajas mind närvi. Mis ma, kurat, tulen tema meelest kaltsukast varastama vä? Mina, hunnitu punasekirju karvamütsiga ebamaine olend?

Eks ma muidugi järgmine nädal satun jälle sinnakanti. Vaatame seda asja. Salle on mul muidugi vähe. (Lugeda iroonilise ininaga.) Sain eile öösel valmis oma ideefiksist, sinisekirjust Cocooni tupsununnulõngast salli. Aga see ju ei sobi ühegi mütsiga, türkiissinisest imekotist rääkimata. Annad sõrme ...

Käsitöösse on mul samasugune suhe nagu kokandusse. Vahin lõngu, silmad peas põlemas, sunnin Tarmot vaatama nunnude kudumite pilte, aga palju kärä, vähe villa. Tegelikult ei meeldigi mulle enamik kootud asju. Ja mul hakkab kampsuniga alati palav. Higi voolab mööda selga, kampsun aurab ja tuju hävib. Teisalt vahin retsepte, silmad peas põlemas, kujutlen ette kuivatatud puraviku risottot a la Imre, soetame isegi vajalikud ained - ja nädalavahetus ongi möödas. Küpsetisi kah teha ei saa. Ühel on siin kõrge kolekas ja teine kah ei taha paksemaks minna.

No ma ütlen.