Sain eile öösel paar viimast kaarti kirjutatud ja kaks pisipakki komplekteeritud. Ja siis puhkes paanika: kus on telefonimärkmik, ainus koht, kus aadressid on? Kadunud. Ehk nagu Mirr väiksena ütles, "adununu". Viimati nägin märkmikku Miina käes, kes sellega ringi taarus ja niigi räbalaid lehti näppis. No täielik kaos!

Pärast kümneminutilist otsimist leidsin siiski üles. Oli diivanil muu prahi all. Vedas. Sõbrad otsisid kunagi pikalt, põhjalikult ja paaniliselt autovõtmeid, millega nende pisitütar eelmisel päeval mänginud oli. Teate, kust need lõpuks lagedale tulid? Kontrabassi seest!

Märkmik on räbal jah, pole viitsinud uude märkmikku ümber kirjutada. Kui Mirr mu uut nägi, hakkas kohe kisama, et tal on kah vaja. (On tal jee, mis aadresse tal vaja.) No kadeduseks oli muidugi ka põhjust, sest märkmik oli ilus roosa, lille ja suure eenduva liblikaga. Vahel tuleb ikka oma soovidele järele anda, mitte osta järjekordne tume vanainimesekäkk. Rahakott hakkab koledaks minema. Kaalun põhjalikult Hello Kitty jms variante.