Suurest õest on ikka asja juba. Sellal kui ma Miid uinutasin, võttis Mirr vaikselt kätte ja parandas kleeplindiga ära tema söögitooli, mille kate juba ammu kärisenud oli. Nüüh. Lihtsalt võttis kätte ja parandas.

Ükspäev tekkis Miina nina kõrvale punn. Kahtlustasin, et Raffaellost. Rääkisin telefoniga ja Mirr tuli minu huulepalsamiga. Mõtlesin, et määrib endale huulte peale. Aga kui kõne lõpetasin ja Miiga tegelema hakkasin, vaatasin, et nina kõrvalt kangesti rasvane. Ja punn kadunud. Elagu doktor Mirjam!

Tore õhtu oli. Vanatädi Lydia käis külas - ta elab meie vastasmajas ja me sõbrunesime paar aastat tagasi prügikasti juures - ja tõi pliksidele imekauni martsipanitordi, mille peal oli martsipanist päkapikk, lumememm ja kuusk. Eritellimus. Filigraanne. Kõik olid sillas. Ja maitsest ärme parem räägime! Tädi Lydia oli selle Rahvusraamatukogu pagaritelt sõna otseses mõttes välja nutnud. Sest talle öeldi, mis te arvate, et meil enne jõulu vähe tööd on või. Aga tema ähvardas kohe nutma hakata, sest ta oli lubanud Mii kõndimahakkamise puhul martsipantordi tuua. Ja seal pidid kõik need vidinad peal olema, mis lastele meeldivad. No olidki.

Aga mu võileivatort oli kah nämkar.