Tänu Vardamoori vahendatud testile sain teada, et maitsen nagu praekana. Väga meeldiv võrdlus. Ma sulan suus ja mul on krõbe koorik. Ja olen hõrk ja rasvane. Jep, that's me.

Õhtu on olnud sama õdus kui kanapraad. Istusin köögis ja lugesin laupäevaseid lehti, taustaks Vikerraadio ning Jaak Jõerüüdi ja Viivi Luige meenutused Itaalia elust-olust. Kuulan raadiot haruharva, aga selle leidsin lausa kavast. Sain targemaks ka. Itaallased tõmbavad isegi talvisel pärastlõunal luugid ette ja tegutsevad toas lambivalgel. Ja kannavad isegi talvel siseruumides päikeseprille. Päikesetõrje on nii veres. Ja prouhenid kannavad isegi suve hakul vanast harjumusest paksu kasukat. Ja vanurid on hinnas.

Heh. Telekast oli multikas "Lumememm" ja nagu ma kartsingi, sulas lumememm lõpuks ära ja Mirr jäi väga kurvaks. Ka minu lohutus, et muidu ei tuleks ju suve, ei mõjunud. Ka see mitte, et meil on kodus universaalne lumememm nimega Või, kes ei sula ära ja keda võib kasvõi suvel välja võtta. Nutt jätkub.

Aga mina, alatu, mõnulen endistviisi mõttest, et täna on telekast "Pollarid" - film, mida vaadates ruigasin 2004. aasta augustis nii kõvasti, et lootsin sünnitama minekut. Sünnitama küll veel ei hakanud, aga märksõnad "parukas" ja "mets" ajavad mind iga kell puksuma.

Ja veel üks tore asi: viimaks ometi on ilmumas Baricco "Novecento" tõlge, mille puhul Uus Vana Teater mängib seda etendust lausa tasuta. Tükk oli tore ja film ka.

Nutt jätkub.