Käisin hiljuti Otsa-kooli ja Sõpruse vahelises saiapoes ja nägin seal värske digisaate juhti MPd. MP oli solaariumipruun, tal oli seljas puhvjope ja peas suvine heegeldatud mütsike, mille alt tolknes välja paar peeeeenikest patsikest. MP kehastas kaht peamist asja, mida ma meeste välimuse juures jälestan. Tujuküllaseid mütsikesi ja peenikesi patsikesi.

Kõige vähem seedin ma tujuküllaseid mütsikesi talvisel ajal. Kui inimesel on seljas puhvaika ja peas näiteks tübeteika. Või nahast murumüts. Või siiludest õmmeldud mütsike, millel on propeller keskel. Uugh. Aga ega ma neid soojemal ajal paremini talu. Ses mõttes on mul Viljandi folgil kaunis valuline käia. Ja eriti hull on tujuküllane mütsike kombinatsioonis mõne peenikese patsikesega.

Peenike pats on hull ka siis, kui eestvaates paistab meesterahvas täitsa inimese moodi. Ontliku inimese moodi. Ja siis, kui selja pöörab, näed mingit ilget rotisaba, mis peaks vist väljendama tema mässumeelsust. Radikaalsust. Loomingulisust.

Veel ei salli ma seda, kui mees kannab peas rätikut. Ja eriti kole on see, kui bandanna aset täidab ema kapist võetud siidrätik.

Aga kõige ilgem on ikka mõningate meeste komme kanda päikseprille laubal või siis selja taga. Noh et tolknevad kõrvade küljest selja taha. Selline puhkeasend, eks. Eile nägin üht säärast isendit. Istusin Cafe Boulevard'is, meelisklesin teekannu ja raamatu taga ning täheldasin kohviku trepi sarnasust Guggenheimi muuseumiga. Ja mõtlesin, et olen mina ikka üks tark ja tore inimene.

Ja siis tuli mööda sedasama treppi alla mingi ilge nüri larhviga jorss, päikseprillid laubal.