Käisime eile arhitektuurimuuseumis eesti teatri aastapäevale pühendatud näitusel. Mii kehastus kärmelt giidiks, seerides klaasvitriinide juures ja seletades vanaprouadele: "Lalh! Lalh!" Seal oli uhke roosa napsiserviis, mis kunagi kuulus, maitea, Liina Reimanile või umbes nii. Ja "lalh" on Mii keeles "mahl". Tähed natuke sassis.

Siis kogusime eesruumi proua juures odavat populaarsust, lastes Mirjamil oma koti sisu demonstreerida (tühjad nätsukarbid, tühjad õhupallid) ning Miinal öelda "eesti keel". Seekord kukkus see tal ülihästi välja.

Õhtul vitsutasime end Babybackis seaks. Väga sümpaatne teenindus ja väga sümpaatne istekoht - otse mängunurgas.

Teatrinäitusele tasub lastega minna paari nädala pärast, mil peaks valmis saama ka ülemise korruse lasteteatri näitus. Paluti jälgida kodukat.

Laupäev klassifitseerus ideaalseks laupäevaks. Ideaalne laupäev peab koosnema ihuharimisest, mõnusast mekutamisest kohvitassi taga, šopingust ja kultuurast. Koosneski. Esmalt massaaž, siis õdus omaetteoleng Cafe Boulevard'is, mõned hüpped poodi - ja õhtul kontsert. Taadid olid aamerikapärased - sinnamaani välja, et esimene viiul naasis puhkehetkelt raevukalt mäludes ja see miski, mis tal suus oli, oli seal kuni Shostakovitši lõpuni.

Ah jaa. Käisin lõpuks ometi Liivalaia tänaval Keskraamatukogu võõrkeelse kirjanduse osakonnas. Väga tore oli. Kõik letiprouad olid venelannad, ringi sai käia sinise poekorviga, maksimaalselt võib võtta vist viis ühikut - või, issand, ega ometi seitse? - ja mu silm seletas juba selliseid taieseid nagu Victoria Beckhami ja Robert De Niro elulugu ning "The Complete Guide to Ally McBeal".