Sain Mirrile kaltsukast jube kihvti Bart Simpsoniga särgi. Kaalusin kahe vahel, mõlemad olid sellised suured, poistelõikega, mitte mingid beibekad. Võtsin punase. Osutus jube menukaks. Kõige krooniks avastas Mirr küljeõmblusest piiisikese pildi, mille tagumisel küljel on Bartil, kuidas nad nüüd ütlevadki, ah jaa, plumber's cleavage. Noh et tagumine dekoltee. Ja siis veetsime me mitu lõbusat minutit järgmise stsenaariumi järgi. Mirr tuli aeglaselt minu juurde ja näitas pilti. Ja mina pidin ütlema hästi üllatunud häälega: "Ohoo, pepupragu!"

Mirr tahtis särgi kohe hommikul lasteaeda selga panna. Õnnestus ennetada. See ikka süvendaks põhjalikult meie pere kui logardite ja ropparite mainet.

Miina hakkab pildi peale kah juba naerma ja teatab: "Pepu!" Tühjagi ta aru saab, mis seal on.

Teise särgi soetasin Ave vahendusel ka. Täname. Mõistsin, mis tunne on kuulsustel, kui nad kasutavad personaalpoodleja teenuseid. Ei ole paha tunne. Jube külm oli ju, hea, et ei pidanud poekäiku ette võtma.