Viimaks ometi häid uudiseid. Kallis Kiisik hakkab vaikselt paranema. Ma ju, vana paadunud ateist, jumalat ei usu. Aga ma olen päevast päeva keskendunud ja mõelnud ja kelleltki midagi palunud ja nõudnud. Ja käskinud ja kamandanud, et põletik alla ja palavik alla ja Kaisa terveks ja massinate alt välja. Ma pole ühegi perevälise inimese pärast nõnda muretsenud. Ta on supertüdruk.

Olen juba sellises vanuses, et näen erutavaid unenägusid omaenda uuest seelikust. No aga on ka põhjust.