Milline jumalik pühapäeva pärastlõuna oli. Muidu ma pühapäevi ei salli, aga nüüd üritan endas juurutada mõtteviisi, et mis see päev süüdi on. Et tuleb päev toredaks teha. Ja täna magas Mii üheksani, mis oli juba kõva sõna. Järgnes Heljo Männi saade - ja siis sõit linna Matilda kohvikusse. Kus ma puukisin end nii täis, et tükike šokolaadikooki jäi järele. Minu puhul ikka täielik anomaalia. Kohvik oli soe nagu pupekarp, ahjust tuli värskete küpsetiste hõngu ja sadas sädelevat lund.

Õhtul korraldasime mu isale sünnipäevapeo. Katsetasime esimest korda retsepti, mis oli kuskilt silma jäänud ja mis oli nii lihtne, et jäi meelde kah. Ei tulnud kahetseda. Muidu teeme lõhefileed harilikult - soola, pipart, sidrunimahla. Aga seekord võõpasime paksult kokku gorgonzolamaitselise toorjuustuga ja puistasime peale mandlilaaste. Ai, see rokkis.

Mirr ja Mii asjatasid pikalt meie magamistoas. Siis väljus sealt uhkel sammul Mii, peas Mirri disainitud kübarmähe. Pärast ulatas Mirr mulle kirja, kus seisis suurte tähtedega:

JOKSE. MIINA - SIIS SAAT TISI!