Tänu naaberkorteri usinatele remondimeestele algas minu ja Mii hommik kell veerand üheksa põrguliku puurimise ning seetõttu kohutava hirmunutuga. Issi ja Mirr krabistasid köögis nii tasa, et neid polnud üldse kuulda. Päris kole on ärgata sellise jubeda hääle peale. Mii on muidugi julgem kui Mirjam, kes väiksena igasuguseid puurimisi ja koputamisi jubedalt kartis. Ükskord läksime nende tõttu koguni päevaund mamma-papa juurde tegema. Kes õnneks elavad üle õue.

Aga kõige rohkem kartis Mirr tolmuimejat. Ta hüüdis seda "oi-oi" ega julenud kontaktist väljatõmmatud oioist isegi kolmesena mööda minna. Miinat seevastu erutab tolmu imemine positiivselt, ta asjatab juures ja tahaks ise kah toru haarata. Meil on üldse tema suhtes suured lootused, Neitsi tähtkujust nagu ta on. Igasugused plekid panevad teda valju ja süüdistava häälega halama. Aeg-ajalt toob Mii kapist kühvlikese ja harjakese või siis nuustiku ning kasib meie kasimata elamist. Suures koristamistuhinas viskas ta prügikasti ka minu ilusa rahvusliku järjehoidja.

Eile oli see armas film, "Köögilood". Magasin küll maha, aga ega ma nüüd kolmandat korda poleks vaatama vist hakanud.

Õnneks on teisipäev möödas. Teisipäeva õhtul saab minust alati röökiv jubedik, sest Tarmo on pikalt tööl ja ma pean tütsid ise magama saama. Vanasti jätsin Mirri telekasse või arvutisse ning läksin Mirri uinutama. Aga see võttis alati tunde ning Mirr ei tahtnud enam üksi olla ja pistis pea ukse vahelt sisse ja siis algas suur tants ja trall ja magamisest ei tulnud enam midagi välja. Eile suutsin end küll enam-vähem talitseda ja sain Mirri enne Miinat voodisse. Aga siis tuli ootamatult issi koju, Mii kargas istuli ja seletas õnnelikult: "Kurrrki! Kurrrki! Issi! Ööb! Ööb!" Mis tähendab, et issi tõi ehk hapukurki ja nüüd läheb võimsaks söömaks.

Kui Mii uksest välja vupsas, tegi seda ka Mirr. Aga õnneks söömaks ei läinud ja piigad said siiski magama. Ja emmekene varsti "Sõpru" vaadata ja rumalaid ajakirju lugeda. Nirvants!