Milline päev. Esimene kord mu 32 aastat kestnud elus, mil ma märatsema hakkasin. Tõega. Mind ei huvitanud üldse, et ma võin haiget saada, ja kui aken - seesama, mille taga paplilaip sirakil maas on, lumekate juba peal - poleks plastikust, siis ma oleks rusikad sealt läbi löönud. Sest jõud oli taga küll. Ega ma puude asjade pärast, ikka muude asjade pärast.

Nujaa, aga nüüd on mu daamid unemaal, mul endal kaks klaasi roosat kassiveini sees (keksin nagu mõni), kell läheneb poole ühele ning mul on pool "Uhkust ja eelarvamust" veel vaadata. No seda uut, selle Darcyga, kel on naljakas nina ja rasvasevõitu (ütleme rasusevõitu, on veel vastikum) juuksed. Milline nauding. Ma olen veidi švipsis ja täiesti tüüne ega mõtle millelegi ebameeldivale.

Enne oli unejuttudest juttu. Mu personaalne favoriit on ikka see, mille algus on mul küll meelest läinud, aga mis jätkus kuidagi nii. Et tuvil lavastati lasteaias "Luikede järve". Ja varblased olid luiged, aga tuvi oli prints ja kõige kõvem tegija. Ja ta sai jube kuulsaks. Nii kuulsaks, et poseeris Kroonika kaanel, sukkpüksid jalas.

Ja siis läksid nad külalisesinemistele Helsingisse ja saavutasid sealgi megamenu. Ja siis tulid nad tagasi. Ja siis on mu mälus lünk, aga mingil hetkel tuli suur love-story - et tuvile meenus lapsepõlve tuvineiu. Või oli see varblane. Jne jne. Igatahes lõppes asi sellega, et tuvineiu või varblane või kestandoligi hakkas kuulsa balletituviga igal pool koos reisima. Ja pesi tema sukkpükse!