Emastaaži on mul juba küllalt, et peaks valvsaks muutuma, kui Mii surmvaikselt ja pikalt midagi nokitseb. Veelgi hullem - õe toas. Lähen mina siis vaatama, ja mis selgub, noor daam, kellele kommi siin majas veel ei lubata, on avastanud Mirri kapi küljest šokolaadist lepatriinud - ja need tasahilju lahti nokitsenud, paberist välja koorinud ja nahka pannud. Milline võidukas ilme: "Njämm-njämm!" No I betcha, et oli nämm. Ma ise söön kogu aeg salaja.

Kust, kurat, ta aru sai, et lepatriinu on tegelikult komm? Milline läbinägelikkus! Ai, kalliks läheb meile selle lapse pidamine. Mirr ei söö ju suurt midagi - no eilne kartulipuder viinerikastmega läks õnneks alla ilma, et keegi pidi lusikast söötma (juhtub ka nii, mamma söödab, Mirr ütleb selle peale, et emme, ära naera. Ja mina ütlen, et ei naera, nutta tahaks. Viieaastane!) Aga Miina nõudis juba kalamarjasaia ja lõhesaia ja kõrvitsaseemneid mu lemmiksepikult. Matilda kohvikus pistis lõhetarretisega koogi mul nina alt nahka. Kasvatan endale konkurenti, aiaiaiai.

Ma vahepeal mõtlesin endale uue nime. Türkiisik. Päris-Kiisik, kelle pärast me siin koledasti muretsesime, pääseb täna haiglast koju! Jee!

Aga lepatriinud tuleb taastada. Sahvris oli neid. Täna oleks oivaline päev jalutuskäiguks. Oleks.