Ma ausalt üritasin tänasel järjekordsel teisipäevaõhtul rahulikuks jääda. Aga lõpuks kostitasin lapsi ikkagi järgmiste emalike lausetega:

1) "Sittagi sa päeval magasid, vabandage väljendust."
2) "Ja sina, väike juust, arvad, et nüüd läheb jälle mänguks, jah?"

See-eest valitses kell kümme õhtul siin sulnis vaikus, mis võimaldas (ütlen/ei ütle, et võtsin sortsu portveini, ütlen vist, pagan, joodikuks peavad, ah, las peavad, Sauterini on veel tükk maad) pugeda, raamat kaisus, diivanile ja mingil seletamatul põhjusel koguni küünla süüdata.

Nojah, kell 22.45, kui olin just lõpetanud lõigu "sulnis vaikus", väljus magamistoast õrnroosa tudukombega saadik, kes käis esmalt kapi ette käntsa (nutma ei hakanud) ja pudistas siis pehmel keelel petitsiooni "diffi". Kui voodisse naasmisel ilmnes, et ma petitsiooni ei rahulda, lõi Mii mulle suurest vihast küüned kõrva, aga "Muti metroo" suutis ta siiski ära lepitada.

Ega ma pooli sõnu ei tea. Just nagu Moskvas, seda laulan küll (me lapsed Stalini, me lapsed Lenini), aga vahepeal on: nüüd see metroo juba käigus tal ongi, sõidavad mhmh ja sõidavad rongid jne. Tore, et mutt tegi siukse metroo, kiidavad sõitjad alati koos, mhmhm mhmhm mhmhm mhm jne.

Ohoo, mis ma Apollo kodukalt leidsin!