Öise Oscari-gala puhul leidsin puhtkogemata säärase artikli. "Brokebacki" saamisloost. Järgmisena on mul plaanis "Capote". Ei tea, millal saab, aga saama peab. Kantrifilmgi veel vaatamata. Kes võinuks arvata, et ma tahan kantrifilmi vaadata. Kuid nagu olen aru saanud, on Cash midagi enamat kui kantri. Cash on tapvalt kuul mees.

Kantriga seostub mulle ikka kunagine Kuku raadio kantrisaade Jaanus Vainu sulest, kui ma ei eksi. Selle nimi oli Rrohu-grraass, juurrred-rrruuts. Väga naljakas saade oli. Kui ma õigesti mäletan, siis oli saade eetris pühapäeva hilisõhtul - ja minu mäletamist mööda kestis terve igaviku. Kellaaegadest küll kinni ei peetud, kui ikkagi oli vaja mingit radikaalselt kantriuuendajat mängida, siis võis ikka pool tundi üle saate lõpuaja keevitada. Radikaalsed kantriuuendajad olid alati väga naljakad. Vainu kiitis viis minti, et ai, kus nüüd tuleb alles radikaalne kantriuuendaja. Ja seepeale kõlas ikkagi vana hea plõnnadi-plõnnadi-ploink-ploink-plõnnadi. '

Bela Flecki nime õppisin kah Vainu saatest. Belakesest on meie peres kujunenud kantrimuusiku sünonüüm. Ütled Bela Fleck, mõtled kantri. Tegelikult on Bela vist ikka mingi kõvemat sorti kantrituus, kõiksugu staaridega koos esinenud ja. Eestis kah juba käinud. Aga kui tema nimi kumises alles värskelt kõrvus ja Ameerikas õppiv sõbrants kirjutas, et Bela käis nende campusel esinemas, oleksin naeru kätte ära kõngenud.

Lemmiksaatena on meelde jäänud mingi võimsa kantriplaadi ettemängimine. Külluslik kogumik oli, mitukümmend staari reas, mingi kontsert vist. Aga enne kui Jaanus Vainu plaadi peale pani, luges ta ligi POOL TUNDI, ma ei liialda, kõik lood ükshaaval ette ja rääkis siis, et mis koosseis ja kes ja kus ja millal ja mida ja. See oli väga liigutav muidugi. Mu Tartu epohhi kaunimaid kantrimälestusi.

Nüüd ei kuula ma enam üldse raadiot. Lapsed on raadio eest. Kui saabub õnnis vaikus, siis tahan seda nautida. Ei tea, mis see Raadio-nimeline vanamees teeb, kes vanasti Tartu peal ringi rokkis ja päevakajalistel teemadel monolooge pidas ... Hull-Mari on ammu surnud. Eeh, noorus tuleb meelde. Kuidas ma küll Hull-Marit kartsin, kui sisseastumiseksamitel käisin. Tikkus teine ligi ja rääkis kõva häälega ja kires vahele. Aga näh, ära harjusin ja meeldima hakkas. Hull-Mari rokkis ikka täiega.

PS VH1st tuli praegu laul "Walk The Line". Oeh, ei olnud üldsegi kuul.