Kosmeetiku juures maski teha lastes kujutan alatasa ette, kui alandava pildi minust saaks. Sedapuhku asetati alusmögina peale õhkõrn riidest mask, ainult nina- ja suuauk oli sees, ning see kaeti kaerajahu järgi lõhnava paksu möglaga. No täielik gimp. Või siis muumia. Kuid sellele oli eelnenud jumalik massaaž. Massaaž pärast jõledat vinnipigistust (no on naised alles masod, eks) on muidugi alati jumalik, katarsis. Aga sedapuhku kaasas kosmeetik massaaži ka käterätiku, mille abil ta mu pead aeg-ajalt ülespoole tõstis ja siis ühelt küljelt teisele venitas. Ah, milline mõnu on vahelduseks marionett olla. Kosmeetiku juures valitseb sulnis kord ning alati on teada, milline protseduur järgmisena tuleb. Keegi ei tõmba vahepeal piimapakki põrandale ega kuku kakima. Võid lösutada nagu padakonn ja lihtsalt lasta end teenindada. Anti-emadus.

Ideaalse laupäeva (iluinstituut, kultuur, šoping, söök, naps, lõualõksutamine) krooniks ostsin endale elu esimese bling-kosmeetikumi. Puhtalt disaini pärast. Selle. Õnneks on veel pikk maa Eesti naisteajakirja peatoimetajani, kes kasvatas oma pisitütrest endale perfektse aksessuaari, nii et too keeldus ilma Diori huulepulgata magama heitmast. Huulepulk ei pidanud olema mitte suu peale määritud, vaid KAISUS.

Mirril on kah muidugi YSL huuleläige, mingi tester, mida ma liiga heledaks põlgasin. Tema seda siiski ei pruugi, ei kaisus, ei suu peal. Kuid Moschino I Love Love'i minipudel on tal küll pidevalt käigus. Mirr pole kade, ükskord väljus ka Miina tema toast, võimas lõhnapilv järel nagu beibel reedeõhtul klubisse minnes.