Boy meets girl, jazz meets hiphop, milk meets yoghurt. Mu esimese jogurtiteo võib lugeda untsuläinuks. Lugesin mina raamatust (ihhihii-ahhahaa, raamatust pealkirjaga "Prantslannad ei lähe paksuks") jogurti valmistamisest kodusel meetodil ja läksin, nagu mul ökoteemadega vahel kombeks, täkku täis. Et vaja kohe üks laar jogurtit üles panna. See tundus nii lihtne. Mis seal on siis, piim aurama ajada, 42 kraadini jahutada, supilusikatäis naturaaljogurtit sisse, ja kuueks tunniks käteräti alla kudema. Seejärel kaheksaks tunniks külma - ja enjoy.

Tulemuseks oli siuke ... noh, ütleme, natuke jämedam piim. Rõve mitte, aga jogurt kah mitte. Vaatasin siis netiavarustest, et mis valesti läks. Kudemistemperatuur peab kõrgem olema. See segu peab ikka lausa soe olema kõik need kuus tundi. Uurin praeahjus hautamise võimalust. Sest väljavaade saada liitrist piimast liiter jogurtit tundub lahe. Ai, kuidas ma ei salli nende jogurtipakkide tassimist ja äraviskamist. Kott piima tuleb poest palju hõlpsamini koju ja võtab pärast prükas vähem ruumi.

Maasikasõpradele soovituseks, et praegu maksab Selveris kott külmutatud maasikaid üksnes kümme krooni. Ei tea, kas tänu laadapäevadele. Täna on sel juhul viimane päev. Aga mul on pool sügavkülma juba massasid täis! Mu noored daamid jumaldavad neid. Eile nõudis Miina muudkui juurde, ja Mirr, kes alles oma supi taga jobutas, teatas: "Hästi natuke võid panna, sest mina olen see mees, kes tahab hästi palju!"