Kaks muusikalist ahaa-elamust paarist viimasest päevast. "El tango de Roxanne" "Külmetava kunstniku portreest" (olin täiesti unustanud, et "Moulin Rouge'is" säärane võimas tangu oli) ning kreisi džässiplaat, mida kuuldes Viru tänava Apollo kohvikus kohe baaridaami peetima hakkasin, et kas tõesti Björk ja mis pagana pärast ma sellest midagi kuulnud pole. Ilmnes, et plaadi nimi on "Gling-glo". Tšikk küll ütles, et paari aasta tagune, aga see pani mind imestama ja nüüd tuvastasin, et ikkagi pre-"Debut" ja lausa aastast 1990. Vat siis. Hädasti oleks vaja.

Ja veel: käsitööhuvilised ja muidu kunstisõbrad võiksid minna tarbekunstimuuseumi näitusele "Lööb nõelu". Kihvt. Tikanditega sinel ajas mu nii täkku täis, et mind täitis püha veendumus oma võimetes samasugused lilled omaenese hallile mantlile nõeluda. Veelgi vaimukamad olid muidugi romantilise punase tikandiga pesukaitsed stiilis "Okasroosike". Ja apelsinikoorest kleidid.

Jupp näitust on ka tervishoiumuuseumis, kus ma polnud koolist saadik käinud ja mille ülakorrusele ma nüüd kangelaslikult ronisin. Tavaekspositsiooni eirasin, aga ei suutnud käes kaalumata jätta seitsmekilost rihmadega rasedakõhtu, mille igaüks endale peale köita saab. No küll me oleme ikka tublid! (Miina kaalus muuseas 4700 kopikatega).

Kuidas alustab meeleheitel koduperenaine laupäeval kell kolmveerand üks koristamist? Džinni ja greibimahlaga, sest muidu lihtsalt ei suuda. Ja see ei jää ainsaks.

Eile seevastu polnud mingit alkohoolset turgutust vaja. Praadisin Mirrile ja tema sõbrannale Sandrale pannkooke ning avastasin puhtkogemata säärase delikatessi, et minu õndsalik vingerdamine (silmad kinni, õlad teevad niimoodi moek-moek-moek) ajas bräilid kilkama ja nõudma: "Tee veel!" Niisiis, pannkoogid šokolaadi-pähklikreemi ja VAARIKATEGA. Sa tumma, nagu ütleb mu ema.

Ja õhtul toodi mulle Mademoiselle'ist säärane vaarikakook, et. Seda süües võiks õndsusesse surra. Ja siis veel see "Külmetava kunstniku portree" telekast! Ei, nagu eestlastel on kombeks öelda, ei, täitsa hea! Väga hea!

Ma olen lihtne loomake ja mind on lihtne rõõmustada. Koogiga. Lillega. Napsiga. Kui mulle hommikul meenub, et köögis on kõrvitsaseemnesepikut või ciabatta't, millele oliiviõli peale siristada, siis tuleb mulle ette sama nägu nagu Julia Robertsile "Pret a porter's" šampanjapudelikorgi plumpsu kuuldes.

Nüüd, kus digikas on jälle töökorras, kaalusin enesepaljastuslikke fotoreportaaže stiilis "Minu köögiaken" või "Minu köögilaud". Jäävad ära. Jõle. No alustame näiteks köögi aknalauast (vasakult): puuviljakorv suure karvase päkapikuga, plekk-kandik kahe tomati ja ühe lasteristsõnavihuga, üle serva tolknev suurrätt, must (igas mõttes) teetass, sulavad kanafileed penoplastist alusel. Jne.

Või köögilaud (vasakult): Kroonika, mähe, kaks kotti leiba ja üks poolik kott sepikut, tühi kilekott Lätist toodud sõira jäänustega, must alustass vettinud melissilehtedega. Jne.

O horror horror. No tegelikult vedeleb köögilaual ka Päevaleht. Ja melissi ostsin ma koos piparmündiga täna Nõmme turult ja istutasin need kohemaid rõdukasti tüümiani ja selle teise mehe asemele, kes mul kasvamast keeldusid. Mu küllusliku basiiliku kõrval. Nii et mingid intelligentsuse ja usinuse rudimendid on veel säilinud. Pluss täiuslik enesevalitsus kaltsukas.

Rahaline seis on nigel. Jajah, ühel hetkel peavad need viis pesueset, mis ma Lindexist 417 krooni eest ostsin, kättemaksu ihuma hakkama. Koos Linette'i vanaroosa bokserikomplektiga. Ja Köögikiusatuste raamatuga. Alp oled sa, vana juust! Alp ja lohakas. Ja su säästurežiim ei ole midagi väärt. Jah, piirduda Spiritis kannu tee, ühe suure mahla ja kreembrüleega kogu pere peale, see on meil tõesti oivaline majandamine.

Heeelp! Mirjam tahab kärbest kodustada! Käisime Tartus sõprade pool, kelle tütar pidas augustatud kaanega klaaspurgi seest kärbest. Et linnukesel õdusam oleks, oli talle lisaks suhkru- ja veetopsile seltsiks pandud ka täring. Niiöelda intellektuaalseks meelelahutuseks. Mirr hakkas pulmajärgsel hommikul painama, et talle on kah kärbest vaja - veel parem, kärbseema koos pisikese kärblasega. Et ta paneks kärbsele juua ja süüa ja mõne armsa mänguasjakese, näiteks lauamängu nupu. "Aga, emme, mida kärbes sööb?" - "SITTA!" ei saanud ma jätta ebapedagoogiliselt ruigamata.

Lootsin, et teema on juba unustuse hõlma vajunud. Tühjagi. Täna hommikul algasid uued läbirääkimised avanguga: "Emme, miks meil toas ühtegi kärbest pole? Miks nad aknast sisse ei lenda?"

PS Veelgi koledamal teemal: naine, kes aasta otsa ei šopanud! Siin.

Mirr armastab Miinat vahel ehtida. Esimesel pildil on temast tehtud Pipi, teisel printsess.

Me peaksimegi vist pulmarežiimi peale lülituma. Mis tähendab, et lapsed heidavad voodisse kell pool kaks öösel, olles tundide viisi tantsida trampinud. Ja jäävad siis kolaki magama. Ei mingit aelemist, laulmist ega linnukeeles luuletamist. Mii kratsis mu kõrval veidike seina - põnev ju, puust - ja jäi siis sulnilt kuss ning hakkas nohisema.

Võib-olla oleksime veel kauemgi tantsinud (pärast ansamblit Nööp peale tulnud DJ Nörd - minu pandud tiitel - mängis kuume lugusid stiilis "You're My Heart, You're My Soul"), aga ühtäkki märkasin, et mu kaunis mustavalgekirju piduseelik on niiske. Sealt, kus Mii oli istunud. Siis avastasin, et ka Mii kleidikese istumisealune serv on märg. Selge pilt, kui dancing queeni mähku on ikka viimse võimaluseni täis pissitud, siis on aeg siidi kahinal lahkuda.

Pruut oli muuseas hingematvalt imekaunis ja peig lausa kompu - frakiga. Kibeeeee!

Uhh, mulle saadeti klassikokkutuleku pildid. Ma pole ühelgi käinud, lapsed on hea alibi olnud ja kui pole, siis valetan midagi kokku. Never ever, ausalt. Ja fotosid nähes valdas mind täielik õõv. Süda läks pahaks. Mõni kutt oli nii paksuks läinud, et ei tunneks äragi. Teistel suits suunurgas tolknemas ja õllepudel pihus. Kanad istusid ümber laua, kulmud kriipsuks kitkutud. Naersid püüdlikult. Öök. Brr.

Ah, hea küll, pean ju koristama hakkama. Leidsin rusikareegli: tuleb alustada kõige väiksemast, st kõige koristatavamast ruumist. Alustasin köögist. No kemmerg oleks väiksem olnud, aga seal ei valitse säärane roppus. Ja teine rusikareegel: asju õigetesse tubadesse viies tuleb silmad kinni pigistada, et mitte lähimat kaost likvideerima hakata. Muidu juhtub nii nagu Emaisaleevikesel (see lugu oli jube armas).

Oh, oleks meil ometi kah aed, kus asjatada. Piinan end jälle kinnisvaraportaalidega, aga tuleb see masoheerimine ära lõpetada. Selleks aastaks vähemalt. Aga aastaid kah oodata ei saa, muidu on lapsed suured ja neid ei saa mingi valemiga õue. Kui nad vähegi minussse ja Tarmosse on. Meile meeldis toas kükitada, kommituutu või marjakauss käepärast, ja lugedalugedalugeda.

Suured päikeseprillid tasakaalustavad laiu puusi.
Miniseelikuid kandku vaid need, kelle kintsud kokku ei puutu.
Kui tahad, et keegi ei tuleks juttu tegema, vali paks romaan, mitte õbluke luulekogu.
Ära komplekteeri kogu rõivastust rahvuslikest esemetest.

Need ja teised sõbralikud suvesoovitused siit. Jah, ka bussireisile tuleb kõvasti lugemist kaasa võtta, mõistsin ma nüüd. Naeran alati Tarmo üle, kes tarib kaasa hunnikute viisi raamatuid, videoid ja plaate. Aga ise olin täiesti plindris, kui mu paks raamat Läti motellis ootamatult otsa sai. Säärane jõudlus tuli mulle täieliku üllatusena. Mulle, kes ma mai algusest juuni keskpaigani olin läbi lugenud üheainsa teose. Olin hommikustes pakkimistõmblustes "Siidi", mis on hea ja õhuke, kotist välja jätnud. Nagu pärast selgus, põrandale vedelema.

Ja õhtul, Läti karupeemotelli lukssviidis (kaks tuba, vann, punasest siidist voodilinad, rõdu), tabas mind kättemaks väärtkirjanduse väärkohtlemise eest. Lugemisvara lõpp. Vigisesin õnnetult, lugesin ajalehed uuesti ja tähelepanelikumalt üle - ja viimaks, oh seda naeruväärsust, võtsin raamatu uuesti ette. Nüüd lubasin endale, et loen lõpuks lõpuni ühe pooleli jäänud raamatu. Milleks see suvi siis on, eks.

Suvi on muidugi veel pulmade pidamise aeg. Läti kubises valges korsettkleidis pruutidest, kes komberdasid oma tikk-kontsadega mööda lossivaremeid ringi, leekpunaseks värvitud peaga ämm sabas. Saab siis reedel Pärnus imet näha! Ma olen elus nii vähe pulmas käinud, peab vist ikka kabedamalt kõndima või? Piddoseelik ja platvormid ja. Puhas pesu kah igaks juhuks, nudge-nudge. Pluss kotitäis mähkmeid, kalavinskeid ja kuivi dressipükse käkkidele. Oh seda pulmaglamuuri küll.

Mul tekkis küsimus, et kuidas rohkem kui kolme lapsega pered reisivad. Kaubikuga või? Ausalt?

Hitleriga sarnanevad kassid. Siin.

Mul on nüüd juba kaks haiget lemmikut. Esimene oli Jubejuss. Nüüd siis ka Uhkeloom:

"Kuidas leida õiget naist?"
"Oh isake ma teada tahan!"
"Ei! Ei aita siin sind vaist!"
"Valel lühikesed jalad."

"KEPPIIIII!" vingusin ma oma lihase ema kõrva, kui ekskursioonibuss Siguldasse sisse sõitis. Ja kas te kujutate ette, Siguldas ei paistnud mitte ainumatki keppi! Košmaar! Oli koledaid heegeldatud-tärgeldatud suvekübaraid, mingeid järjehoidjaid ja saviplönne, aga kuulsat Sigulda keppi - netu! Tuiasin mööda vana linnuse varemeid ahastades ringi. Uues lossis paistis aknast küll diskopall, aga ei mingeid keppe. Kussa-kussa! Kujutasin ette striptiisi Sigulda moodi: diskopall keerleb, heites baariseintele veiklevaid varje, ja siis vehitakse keppidega.

No Turaidas oli keppe siiski jalaga segada. Aga saatuse iroonia - siis ma enam ei tahtnudki! Mõtlesin, et ühtainust keppi ei saa osta, eided lähevad kodus kaklema. Kuid kaks keppi, mis õhtust nr 1 saadik vedelema jäetakse - see oleks jälle liig. Niisiis ei ostnud ma mingit keppi. Ega ainsatki suveniiri. Ega isegi mitte luksusliku moega merevaigust taskupeeglit. Kui vooruslik ma olin.

Rahu, ainult rahu. See on ainus, mida ma vaatamata Mart Helme targale jutule Turaidast mäletan. Aga mis rahu see oli? Millal? Äh, tühja kah. Tore reis oli. Bussis oli Kanadas elav väliseesti vanaproua, pakun, et 80 täis, aga jube elegantne ja lahe. Kuna lugesin parajasti Käbi Laretei raamatut, siis haakus ta kuidagi teemaga ja ma hakkasin talle venekeelse ekskursiooni ajal vabatahtlikult tõlgiks. Ja see proua ütles Rundale lossi ballisaalis: "Siin võiks ka ise tangot tantsida." Ai, kui cool!

Helistan Lõuna-Eestist vanematele.

"Olime Rõuges ja käisime järves ujumas. Esimest korda sellel suvel."
Isa: "Oot, kas lapsed ikka tohivad rõugetega ujuda? Lastel on rõuged või?"

Kõige paremad asjad eilses päevas olid Laitse lossi eeskoda, metsmaasikad Laikmaa maja juures ja Anni Arro kohviku kemps koos lugemisvaraga. Hõrgutiste nautimiseks nappis kõhus kubatuuri. Eks järgmine kord. Mäx tegi "Ubus" võimsa rolli (kui lihtrahva arvamust teada sooviti). Aga liiga pikaks kippus see tükk. Muud kobinat ei viitsi kirjutada. Seda enam, et sain ühe päeva jooksul koguni kaks korda aru, et tuleb õppida mokka maas pidama.

Lasteta oli vahelduseks ikka väga tore. Aga maasikaid märgates mõtlesin mitu korda, kui rõõmsalt nad seal rohu sees ringi sibliksid. Või kuidas nad oleksid Laitse lossi hoovis turnida saanud. Hommikul sõidame kogu bandega Tartusse puhkama.

Siesta my ass. Mõtlesin, et lasen koos Miiga silma looja - ikkagi esimene n-ö puhkusepäev, kuigi natuke halturtsi ja paar tööpudinat veel teha -, aga jube rõve oli ärgates olla. Ma nüüd üldse ei imesta, miks Mii oma päevaunelt säherduse jubeda virinaga tuleb. Täielik pohmell.

Aga muidu rokib. Tänaseks sünnipäevakutse kalakasvandusse, homme Haapsalu trett Laitse mõisa, Laikmaa muuseumi, Anni Arro kohviku ja "Kuningas Ubuga" (kultuur ilma kulinaarsete elamusteta - ilmvõimatu!). Pluss geniaalne mõte, kuidas vältida lühikeste pükste kandmist. No ei ole enam selles eas ja selles kintsus. Aga palav on ju, eks. Andres Aagi seelikuga autos kobrutada oleks ilmselge piin. Ka vanainimese sinine säär tahab õhku saada. Ergo - meenus üks must trikotaažist seelik, mida võiks ju serveerida ülisensuaalse tuubkleidina, kui sinna kaunis rätik vööks siduda. Milline valikuvabadus: rinde alla (ampiir!), piha ümber (ma armastasin jaapanlannat!) või lausa ... uuh! ... puusale (need puusad teevad NII!).

No teoreetiliselt vähemalt.

Õnneks meenus ka paar naiselikumat toppi, mida võiks lühikeste pükstega paaritada, et mitte välja näha nagu skautmaster.

Suvi!

Öösel kaheni Käbi Laretei mälestusteraamatut lugedes mõtlesin küll, et hommikul olen zombi. Aga vähemalt kultuurne zombi. Hommikul oli esimene äratus juba kuue paiku ja kui kolmveerand kaheksa sai selgeks, et tuleb üles kobida, ei püsinud silm kuidagi lahti. Veidi küll toniseeris mind mõte kõrvitsaseemnesepikust oliiviõli ja ürdisoolaga ning kogu selle ilu peale nühitud tomatiga. Ja teine mõte sellest, et on ikka hea raamat küll. Ja kolmas mõte, et ma raamatute lugemiseta ei saa. Ja neljas mõte, et kolm tööpäeva veel, ja siis ongi puhkus.

Mii on haige, päris kobe palavik. Ei tea, kust ta selle korjas. Optimistina olen tänulik, et haigus tabas meid sel nädalal. Siis saab vast puhkuseks korda.

Hiljem. Kultuursus käigu kukele. Kohutav, nutma ajav uni on. Üheni ülevalolek on mulle difoolt, poole kaheni isegi, aga näh, nüüd läksin liiale. Pool kolm sain vist magama. Ei tohi.

Mentaalne noot nr 435. M&M'Si komme tuleb küpsisetordi peale panna vahetult enne serveerimist. Muidu hakkavad nad sulama ja kogu kaunis keemia voolab tordi peale, muutes selle värviliseks, plägaseks ja, nagu keegi külaline tabavalt märkis, second-hand tordi sarnaseks. Sest kommikesed ise luituvad ning näevad välja, nagu oleksid nad pärit 1970ndate algusest ja teisel ringil Emma poest.

Aga Selga šokolaadiküpsised täidavad oma lubadusi ja kohust oivaliselt. Elagu Läti kaup! Üritasin kord olla patriootlik ja osta Kalevi kakaoküpsiseid, neid aneemilisi. Midagi nii maitsetut ja igavat pole ma ammu söönud. Kitse-etenduse kulinaarne ekvivalent. Ma nüüd hakkangi iga postituse lõpus Kitse-spektaaklit kiruma. Kitse-etendus tuleb hävitada.

Kui tahad igavusse kõngeda,
vaata tükki "Kits viiuli ja õngega".

No ausalt. Booooooooooooooooooooring! Kui tahad midagi toredat, mine hommikul Nõmme turule, kaifi maasikate ja lillede lõhna ja tuhni oivalises kvaliteetkaltsuletis, leides sealt kümnekroonise Zara topi stiilis "tiisikushaige aadlipreili". Lapsed mütaku samal ajal issi saatel mänguväljakul ja noppigu maasikaid-mustikaid. Sattusin hoogu ja ostsin lisaks petuuniataimedele ka kolm basiilikut, rosmariini ja tüümiani ning teise rõdukasti. Turbamulda, mis lõhnas jumalikult (aiata inimese lõbud). Ja sain teada kanakakagraanulitest! Yks- kakkaa, kaks-kakkaa ... Oli kunagi selline reklaam.

Eile oli tore päev. Väga tähtis ka, sest Mirr sai kuueseks. Õhtul oli tagasihoidlik pidu pere seltsis, kus sünnipäevalaps kräunutas kingiks saadud lastearvutit väga vilunud käega. Aga täna valmistume mölluks Fantaasia lastetoas. Tuleb isand käkkidega poodi saata, tordiks on vaja kümme pakki Selga šokolaadiküpsiseid. Maasikad ootavad praegu rõdul.