"KEPPIIIII!" vingusin ma oma lihase ema kõrva, kui ekskursioonibuss Siguldasse sisse sõitis. Ja kas te kujutate ette, Siguldas ei paistnud mitte ainumatki keppi! Košmaar! Oli koledaid heegeldatud-tärgeldatud suvekübaraid, mingeid järjehoidjaid ja saviplönne, aga kuulsat Sigulda keppi - netu! Tuiasin mööda vana linnuse varemeid ahastades ringi. Uues lossis paistis aknast küll diskopall, aga ei mingeid keppe. Kussa-kussa! Kujutasin ette striptiisi Sigulda moodi: diskopall keerleb, heites baariseintele veiklevaid varje, ja siis vehitakse keppidega.

No Turaidas oli keppe siiski jalaga segada. Aga saatuse iroonia - siis ma enam ei tahtnudki! Mõtlesin, et ühtainust keppi ei saa osta, eided lähevad kodus kaklema. Kuid kaks keppi, mis õhtust nr 1 saadik vedelema jäetakse - see oleks jälle liig. Niisiis ei ostnud ma mingit keppi. Ega ainsatki suveniiri. Ega isegi mitte luksusliku moega merevaigust taskupeeglit. Kui vooruslik ma olin.

Rahu, ainult rahu. See on ainus, mida ma vaatamata Mart Helme targale jutule Turaidast mäletan. Aga mis rahu see oli? Millal? Äh, tühja kah. Tore reis oli. Bussis oli Kanadas elav väliseesti vanaproua, pakun, et 80 täis, aga jube elegantne ja lahe. Kuna lugesin parajasti Käbi Laretei raamatut, siis haakus ta kuidagi teemaga ja ma hakkasin talle venekeelse ekskursiooni ajal vabatahtlikult tõlgiks. Ja see proua ütles Rundale lossi ballisaalis: "Siin võiks ka ise tangot tantsida." Ai, kui cool!