Üllatavalt külm oli eile õhtul bussi oodata. Kui buss viimaks tuli, tühi, valge ja mõnus, ning ma oma uue raamatu kotist välja kraamisin, oli algus nii intrigeeriv, et tekkis kange himu sõita lõpp-peatusesse, võtta tops lattet, istuda uue bussi peale ja niimoodi paar ringi õhtuses Tallinnas ringi tiirutada.

Aga no parem mina võitis. Läksin ikka ujuma. Minu ampluaa on muidugi "tige kala" - vahtida kurjal pilgul noorpaare, kes vees ameledes mulle ette jäävad ja ei lase mul segamatult uhada. Kuid lõpuks jäi bassein tühjemaks ja õnnis tühjenemine toimus ka mu ajus.

Täna seevastu sulnis päike. Läksin rõõmsalt (!) hambaarstile, silmad suurema osa teest kinni, sest ei jõudnud päikeseprille otsida. Ja itsitasin rõõmsalt endamisi, pisarad silmanurgas. No mis teha, kevad mõjub mulle niimoodi.