Tänasel varjutusööl on TV3-st vaimukas ja romantiline lesbifilmike, mis alati videopoe allahindluskorvis vedeleb ja mida ma seal alati näpin ja mõtlen, et võtaneivõta, no nii odav, a ma olen ju korra näinud, millal ma siis nüüd uuesti. No täna siis saan a) vaadata (miks mitte, kell 02.05 pole mu viimase aja päevagraafikus mitte mingi magamaminekuaeg) või b) igaks juhuks linti võtta.
Lisaks sellele filmile vedeleb seal korvis alailma suurem kogus geniaalset komöödiat "Mighty Wind" , mida keegi osta ei taipa ja mida ma kogu aeg kõigile soovitada tahaksin.
Täna eelkoolis kukkus üks mamma pihtima, kuidas ta iga õhtu oma poega drillib, et ikka mis nimi ja kus elab ja telefoninumber ja ema amet ja isa amet ja jagamine ja korrutamine. Et ei oska enam midagi küsida, aga jube paanika on. Ja poeg vaatavat talle otsa nagu väike vanainimene ja ütlevat: "Emme, sa vist väga muretsed mu pärast."
Ma kah muretsen Mirri pärast, aga ilma drillimata. Väike nutune jänespüks. Arukas nagu vana uss, aga kartlik. Ma ju kah käisin omal ajal katsetel. Mul oli absoluutselt poogen, ma ei teadnud üldse, miks ma seal olin, aga olin oma sõiduvees. Kui kästi, siis lugesin, kui kästi, siis laulsin. Džentelmeni, kes hiljem osutus inglise keele õppealajuhatajaks, pidasin ma miskipärast torujüriks. Pärast olin ainult väga väsinud näoga olnud, räägib ema alati.
Aga tolle päeva tipphetk oli see, kui me läksime isaga Lauristini (vat oli jah Lauristini siis!) tänava jumaliku (toona küll võrdlemisi läbuse) juugendmaja kohvikusse ja isa ostis mulle pumperniklit. Ja kui ma ei eksi, siis aleksandrikooki ka.
Mmm ... Pumpernikkel ja aleksandrikook olid ses vanuses ikka põhinaudingud. Rummikook ka. Ja seda kõike sai sulnilt mulgikapsa järele haisevatest kulinaarkauplustest. Pärnu maanteel oli üks, sealt sai vahel pärast kooli läbi mindud. Enne oli toidupood mahlakoonustega, kust sulle tomatimahla siristati. Ja see armas ligane soolaklaas, kust tuli ikka kõvasti soola sisse uhada. Ja alumiiniumlusikas. Ja kodus ei maitsenud seesama kolmeliitrise purgi tomatimahl never ever nii hea kui poes. No see on mul see põlve otsas ja käigu pealt söömise fetiš.
Vanamoor sattus jälle noorusradadele tuiama.
Lisaks sellele filmile vedeleb seal korvis alailma suurem kogus geniaalset komöödiat "Mighty Wind" , mida keegi osta ei taipa ja mida ma kogu aeg kõigile soovitada tahaksin.
Täna eelkoolis kukkus üks mamma pihtima, kuidas ta iga õhtu oma poega drillib, et ikka mis nimi ja kus elab ja telefoninumber ja ema amet ja isa amet ja jagamine ja korrutamine. Et ei oska enam midagi küsida, aga jube paanika on. Ja poeg vaatavat talle otsa nagu väike vanainimene ja ütlevat: "Emme, sa vist väga muretsed mu pärast."
Ma kah muretsen Mirri pärast, aga ilma drillimata. Väike nutune jänespüks. Arukas nagu vana uss, aga kartlik. Ma ju kah käisin omal ajal katsetel. Mul oli absoluutselt poogen, ma ei teadnud üldse, miks ma seal olin, aga olin oma sõiduvees. Kui kästi, siis lugesin, kui kästi, siis laulsin. Džentelmeni, kes hiljem osutus inglise keele õppealajuhatajaks, pidasin ma miskipärast torujüriks. Pärast olin ainult väga väsinud näoga olnud, räägib ema alati.
Aga tolle päeva tipphetk oli see, kui me läksime isaga Lauristini (vat oli jah Lauristini siis!) tänava jumaliku (toona küll võrdlemisi läbuse) juugendmaja kohvikusse ja isa ostis mulle pumperniklit. Ja kui ma ei eksi, siis aleksandrikooki ka.
Mmm ... Pumpernikkel ja aleksandrikook olid ses vanuses ikka põhinaudingud. Rummikook ka. Ja seda kõike sai sulnilt mulgikapsa järele haisevatest kulinaarkauplustest. Pärnu maanteel oli üks, sealt sai vahel pärast kooli läbi mindud. Enne oli toidupood mahlakoonustega, kust sulle tomatimahla siristati. Ja see armas ligane soolaklaas, kust tuli ikka kõvasti soola sisse uhada. Ja alumiiniumlusikas. Ja kodus ei maitsenud seesama kolmeliitrise purgi tomatimahl never ever nii hea kui poes. No see on mul see põlve otsas ja käigu pealt söömise fetiš.
Vanamoor sattus jälle noorusradadele tuiama.
8 Comments:
mind veeti ka katsetele ja tagasi tulles ütlesin, et ohh see saksa keel on nii lihtne pall on pall ja hunt on hunt, ainult peab niimoodi hästi pehmelt hääldama ;)
ja pinget mitte mingit .........
By Anonymous, at 9:50 PM
mmm... milline videopood see on, kus need filid allahindluskorvis vedelevad??
aitäh.
By Anonymous, at 10:03 PM
kessu, neid mighty winde vedeleb näiteks pelgulinna selveri videolaenutuses. tõsi, jessica steini seal viimati vist ei olnud. a selverid ja nende laenutused (mis firma see ongi? löö või maha, ei tule praegu. kell on ka 6.50 hommikul ;)) on see koht, kus näinud olen.
By triibik, at 6:53 AM
kus te eelkoolis käite? Meil seisab see ka tuleval aastal ees.
By Anonymous, at 7:47 PM
me käime inglise kolledžis.
By triibik, at 8:38 PM
Mu vanaema töötas seal mahlapoes ligi 40 aastat (aga lahkus sealt umbes seitse aastat enne kirjeldatud sündmusi).
Nädalavahetusel sain elektroonilisele kujule kooli inglise keele huviliste 1987. a septembri Riia-reisi pildid, kus mainitud dၾntelmen, mõistagi, kaasas oli. Mäletan hilisõhtust arutelu poiste toas (ehk Riia 54. kk ajaloo kabinetis, mille riiulil 30 eksemplaris 3-köiteline teos Lenins raksti), et mis saaks, kui kõnealune isik kiilaks ajada. Arutelu oli lõbus, aga mina, kes ma pikutasin kohe ukse kõrval, nägin äkki tänavatulede hämus, et üle minu pea sõuab sisse mingi suur tume kogu nagu tsepeliin ja ütleb õõnsa häälega: "Somebody called me!" Ehk siis ta oli kogu seda arutelu koridoris lahtise ukse taga pealt kuulanud.
By AV, at 1:01 PM
holy moses! mul kunagi üks sugulane rääkis, et kõnealune härra oli korraldanud nende klassi poistele mingeid seksikaid mõõtmisi ;)
a stiilne kuju ikkagi.
By triibik, at 1:12 PM
Ja siis tuli 1988. a alguses fakultatiivset prantsuse keelt andma õpetaja Sven (kelle perekonnanime ma ei teagi), kes enda tutvustuseks ütles, et ta on selle õpetaja sõber, ja mõni itsitas.
By AV, at 2:16 PM
Post a Comment
<< Home