Muidugi on mul isu juba üle läinud. Samamoodi oli Huutajatega. Ruigasin entusiastlikult, uurisin piletivärki - ja košš. Veel täna hommikul mõtlesin, et haaran aga Teedu antud korvi käevangu ja kolistan vapralt üksi BonBoni.

Aga.

Päeval oli nii ilus ilm ja ma käisin käkkidega kelgutamas. Ja päike paistis ja taevas oli nii selge. Ja kui me kolmekesi - ime jah, see kelk mahutab isegi kolme - mu lapsepõlvemäelt alla lasime, siis tundus mingi ööklubi umbne tümakas ja täissuitsetatud õhk täiesti mõttetu. Mis sest et mu kunagine lemmik võtab vaevaks Eestisse tulla. Tarisin nad kelgu peal koju, päike silmas, aga veremaitse ausalt öeldes juba suus, võtsime riidest lahti, põsed punased nagu õunad, ja ma tegin pannkooke.

EI OLE normaalne talvel üksinda kell 12 kasukat selga tõmmata ja tõmblema minna. Veel sain selle kohta kinnitust täna hilisõhtul Uuspõllu-filmilt tulles. Jalad külmetasid. Koju kiskus. Bussis oli napakas vanamees, kes oli täpselt nagu filmi jätk.

Aga ma ei suuda ikkagi ära imestada, kui väike mu lapsepõlve kelgumägi tegelikult on. Ma mäletan nii hästi, et ta oli kohutavalt kõrge. Ja nüüd - pisike küngas.

Muuseas, film oli nummi.