Minust, spordipõlgurist (no mu isa on jalgpallur), on saanud ujumisnarkomaan. Iga päev käiksin, kui saaks. Aga tänane päev näitas juba, et tööajal ei tohi ;) Mõtlesin küll, et jõuan kõik asjad õigeks ajaks valmis. Tühjagi. Et mitte öelda -

Mind ei häirinud isegi karm tümakas ja sügavas otsas kügelevad vesiaeroobikamemmed, sest nende treener ei röökinud vähemalt mikrofoni, vaid viiples väljendusrikkalt. Ja mina muudkui uhasin. Tümakas isegi natuke nagu ergutas, pluss tegu oli George Michaeli hittide tümakapopurriiga, mis võimaldas siiski mõistvalt naeratada ja meenutada kooliplikapäevi, mil ma George'ist kangesti sisse võetud olin. Aga kui siis emandad hakkasid üksteisele hüvastijätuks lihaseid lõõgastavaid lehvitusi tegema ja nende treener ronis DJ-pulti ja korraga saabus vaikus ... Siis see vaikus oli nagu üks ... No vat. Ei taha ropuks minna. Ütleme nii, et uimlesin ses vaikuses, ses sulnis magusas kergenduses, basseini teise otsa ja oleksin suudelnud kasvõi seda maksaplekilist geronti, kes mu lähistel oma valutavaid liikmeid leotas. Mitte tingimata kirglikult, pigem raugelt ja andestavalt, kogu maailmale igavest õnne lubavalt. Vaat niimoodi mõjus see vaikus pärast tümakat.

Aga nagu öeldud, see taevalik elamus maksis mulle õhtupoole kätte. Ja varsti pean ma pimedas Toompeale komberdama, kus ma kindlasti molli saan. Raha ja väärtesemed, naba-, nibu- ja muud rõngad peaks vist igaks juhuks koju jätma.

Värskematel andmetel on Triibik Toompealt koju jõudnud ja seedib Statoilist ostetud kebabivoolikut. Loiult.

Allkiri: Triibiku dieetõde