Tunnistan nüüd häbita, naist ei võta iial ma. Tegelikult tahtsin esineda ülestunnistusega, et ma pole elu sees praadi teinud. Noh et mingi lihakäntsakas või tiivuline ahju ja. Kanafileesid ja kala olen ohtralt küpsetanud ja grillinud, aga vana head seapraadi - nõup. Kuigi ema tehtud seapraad hapukapsaga on mulle täielik märg unelm.

Teine ülestunnistus: kõik noad meie majapidamises on nürid. Spetsiaalselt lihanuga pole üldse. Nii et eileõhtune rostbiifi tegemine (ahvikiirusel laste viinerikastme kõrvalt, sest selle vanutatud ... vilditud ... mis pagan selle mägi- või tontteabmis metsveisega tehtud oligi? Aa, laagerdatud välisfilee, no see hakkas juba üle tähtaja tiksuma) oli teatav imetrikk. Aga Stockmanni rostbiif on jube kallis ja see Rakvere metsveis võimistandoligi on mulle kuidagi sümpaatne. Ja vorstid-singid, välja arvatud üks hea kämakas maasinki, aga kust ma seda saan, eks, ei eruta mind juba ammu. Ja see Hele-Mai Alamaa retseptivihik Eesti Naise vahel ajas mind nii täkku täis.

Aga assa tumma, nagu mu emal on kombeks öelda, tuli see vast hea. Kui hõbepaberi avasin, et veel veidi soojast käntsakast üks kena viiluke nüsida oma nüri noaga, voolas sealt välja säärast hõrgult lõhnavalt mahla, et no otse veeni, maeivõi!

Ma igaks juhuks kirjeldan siis oma tegevust ka. Võtsin laagerdatud mehe. Raputasin suure taldriku peale Toscana maitseainesegu, värskelt jahvatatud pipart ja kõvasti rosmariini, nagu Hele-Mai soovitas. Pildi peal olid küll nii kaunid roseepiprad, aga neid mul lambist võtta polnud. Kuid panna võib ükskõik milliseid ürte ja maitseaineid, soola-pipart muidugi kindla peale. Määrisin mehe Dijoni sinepiga kokku ja veeretasin ja potsutasin teda maitseainesegus. Eelnevalt olin pannud ahju 200 kraadi peale ja malmpanni kõvale kuumusele. Meest tuli panni peal iga kandi pealt kiirelt kärsatada, et mahl kinni jääks, nagu retsept ütles. Ja siis 15-20 minutiks ahju. Seejärel ahjust välja ja supsti hõbepaberi sisse. Maitsestuma ja jahtuma.

Assa tumma küll. Peenleiva peal oli iseäranis hea.