Lapsed on elu õied.

Lapsed ajavad hulluks.

Häbiväärselt palju on päevi, mil kirjutan kahe käega alla teisele väitele. Ma tõesti ei kujutanud ette, et elu lastega selline on. Ja kõik on ju niiöelda korras, keegi pole ... ptüi-ptü-ptüi. Lihtsalt päevast päeva üks kohutav kraaklemine, kriiskamine, nõudmine, vaidlemine, ignoreerimine.

Muidugi olen ma isekam kui mu oma ema. Ma küll ei mäleta, et ta oleks mu ees ukse kinni löönud ja raamatu või "Seksi ja linnaga" voodinurka kobinud, et oma privaatsuseportsu kätte saada. Ei midagi sellist. Eks elu oli talle pahupoolt juba näidanud ka, ta oskas tänulik olla. Erinevalt minust, kes ma leian end aeg-ajalt mõtlemas, et oleksid nad juba suuremad ja ma saaksin rahumeeli oma asjadega tegelda.

Aga siis pole nad ju enam nii nunnud. Siis ei joonista keegi majale patse pähe nagu Mirr kunagi. Ega räägi, et emme tissi peale peab hapukapsast panema, nagu Mii täna. Siis nad hängivad Viru Keskuses ja ahastavad mõttetute dude'ide pärast.

Kuidas suure pere emad hakkama saavad? Ja need, kelle lastel on väike vanusevahe? Ma küll tunnen vahel, et nüüd aitab ainult Supernanny, sest minu jõud enam üle ei käi. Ja ise, lollakas, vahin samal ajal, silmad kilamas, pisikesi beebisid.