Kuidas käituda, kui end gurmeespetsiks pidav vestluskaaslane räägib järjekindlalt brušetadest? Räägib nii palju, et kuhugi ei mahu susata, et vat mina sain kõige paremat BRUSKETAT vat seal ja seal. Ega siis ei tule muidugi pähegi, et kus. Ja parandama ju ei hakka. Aga siis ikka mõtleb korrektor minus, et nii kurb, kui valesti räägitakse. Ehkki see on nii tavaline viga. Aga oleks ju nii kaunis, kui kõik ütleksid kosmopoliitselt brusketa ja marraskiino ja moskiino ja.

Ah, mis ma räägin, Visconti eesnime hääldasin ikka eelmise aastani valesti.

Samamoodi põdesin siis, kui hea peretuttav ja muidu kena inimene muudkui jahvatas, kuidas ta Itaalias šiantit jõi ja kojugi tõi. Ilmselt tundusime me talle oma kiantijutuga mingid totrad võhikud. A näe, kuidagi hakkas õigesti rääkima.

Õigesti.

Mitte õieti.

Ostupohmell on möödas ja ihun hammast Hauschka sidruni-vanniõli peale. Sest kehaõll on nii nämma lõhnaga. Sidrunilõhn on üldse särts. Uues Oma Maitses oli üks seks sidrunikook, mõistate, põhjaks on SOOLAKÜPSISED. See intrigeerib mind. Soolaküpsised ...

Aga õliostu tuleb edasi lükata. Sest saspens peab olema, nagu Remsu ütleb. Kui kogu aeg midagi ostad, pole mingit saspensit. Mäletan, et kui Mii oli väike ja ma olude sunnil vahel NELI päeva järjest (issand, ma kirjutan juba nagu Viivi Luik) kodus kükitasin ja rahagi oli vähe ja üldse ja üldse,

KÜLL siis oli magus midagi osta. Korra kvartalis.