Mul on selline kiiks, et mulle meeldib õues süüa. Kõndimise pealt. No praadi vast mitte ega mannakreemi, aga pirukat iga kell. Soolast, magusat. Tarmo seevastu armastab kodus nosida, aga mulle on mõte purksi (ma õppisin siit uue sõna, ettevaatust, see on väga ropp film, nii et peenutsejad hoidku eemale) kojukandmisest ja jahtunud peast söömisest talumatu.

Kaks viimast päeva on olnud paradiislikud. Eile tõeliselt plebeilik õnn: rämedas vihmasajus Paldiski maantee ja Sõle ristil BigMaci vohmida, nii et kapsaribad suunurgast väljas. Pime oli ka veel. Ja täna siis Selverist toodud minipitsaga bussipeatuses nahistada. Talvel on muidugi see jama, et ära jahtub. A näe, ikka meeldib.

Mitte et ma suur purksisööja oleks. Ma rohkem ikka pirukapede. Ja mõistagi on ülim nauding mekutada selle kallal latte-klaasi ääres. Aga sisemine siga nõuab vahel väljas söömist.

Eile vaatasin Soome "Idolsit". Väga tore oli. No kes võiks meie žüriis seksika ja kurja karviku osa täita. Pole olemas siukest meest!