Mul on nii hea meel, kui mulle moosi kingitakse. Tõsi, praegusel õgimisjärgsel ajal on pannkookide peale mõtlemine keelatud, aga moos on nunnu. Vana-aastaõhtul sain ühe suure purgi - ja täna, kui Miiga oma poeringilt naasime, ootas meid koridoris meie armas kutsutädi, käes purk vaarikamoosi. Et pojal aias vaarikad ja tema kinkis kõigile naabritele. Kas pole venelased armsad?

Kutsutädil on nunnu ümmargune kutsu, kelle ta varjupaigast võttis, ja helge olek ja 80 eluaastat turjal ja minuga ühel päeval sünnipäev. Ja me juba mitu aastat õnnitleme, patsutame ja koogitame-lilletame teineteist - aga tema nime ma, juhmard, ei tea. Nüüd oleks juba väga piinlik küsida ka. Aga küll ta on üks tore ja optimistlik memm. Vana aasta viimasel päeval, kui ma korraks läbi lörtsi poodi kappasin, ise juba natuke närviline ja torssis (pidev mode), lobises tädike kõrvaltrepikoja ees kellegi härrasmehega ja tsiteeris talle Puškini talveluuletust!