Selle põhjal, kuidas me teise jõulupüha hommikul Jõhvis voodis vedelesime ja kräunutasime lapsi, kellel kummalgi tilpnes uute nunnude alukate küljes hunnik pikki silte, mille eemaldamiseks oli vaja kääre, aga käärid olid köögis vanaema juures ja kumbki laps ei julenud sinna neid küsima minna, aga meie ei viitsinud, sest voodis oli nii mõnus soe ja me oleme ju perekond Lojus, seda ei maksa üldse varjatagi, nii et lapsed kräunusid tubli veerand tundi ja siis ma ütlesin, et issi läheb, sest see on tema ema, ja vist lõpuks issi läkski, sest lapsed said kuidagi riidesse, oleks Madis Kõiv saanud "Moondsundi Vasselile" vähimagi vaevata täiesti pandava järje.