Mul tõesti polnud õrna aimugi, et mul on jõulutundest puudu ainult lume ja päikese komplekt. Ma olin ju nii rahul selle lumeta=porita talvega. Aga vat mis lugu nüüd. Öösel, kui äkitselt valgeks maalitud õue märkasin, olin täiesti veendunud, et see oli preemia vapra piparkoogi- ja keeksitootmise eest. Mida me tegime veel tagatipuks omaenda laulujoru saatel, et veelgi jõulusem oleks. "Joru" on nüüd halvasti öeldud, me moodustasime Tarmoga harmoonilise meesduo ja tegime vägagi ooperlikke hääli.

Jõuluvana andis teada, et ta tuleb sel aastal ikka ise. Kaks viimast aastat on ainult koti jätnud. Aga nüüd mõtlesin, et tulgu ikka isiklikult, varsti teda enam ei usuta ja ...

Uut habet on vaja. Eelmine, mis kuulus superodava jõuluvanamantli juurde (elagu Jysk!), on üks igavene valge narts. Riidest pealegi. Lokke oleks ikka vaja. Kiharaid. Nagu see Anne Veski juuksepikendus, mis tal kunagi naelaga kuklas käis.