Ma olen õnneks kergesti rõõmustatav.

Vedelen mina diivanil, kael kange ja pisar silmanurgas, mõeldes, et oh kui väsinud ja mida kõik veel tegema peab ja et jõulukeeks, mis võiks juba mitu nädalat kapis kükitada, pole seal veel mette, ja et piparkoogid, issand, millal ma neid küll teha jõuan, ja veel need jõulukaardid, ah, okei, Eesti omadega on veel aega, aga need paar välismaa oma, need peaks ju ära saatma juba, ja midagi tahtsin veel ju juurde panna, mis, pildid, pagan, ei pilte ei jõua küll enam ilmutada, no kus ma nüüd neid enam, ma ei oska digikat ju plaadi peale võtta ja millal ma üldse nendega linna peale jõuan, kus ma enam, ah, kõik on perses, nüüd on veel üks artikkel ka teha ja raamatut pole üldse jõudnud tõlkida, ja nädalavahetus tuleb ja koristama peab, okei, homme on pidu, ehk on tore, aga ikkagi, kurat, nii väsinud ja tüdinud, ja mu isiklikus jõulukalendris polnud täna 15. akent, sest selle oli Miina oma kunagises toorutsemishoos tühjaks teinud, okei, nüüd ta on nii tubli olnud, ei mingit rüüstamist, aga ikkagi, tahaks kommikest, merekivikesed, need seisavad riiulis, keegi ei taha, ise ka ei taha enam, nii kuradi paksu koorikuga, suhkur krigiseb hammaste all, ah, pagan, millal ma seda artiklit nüüd veel täna


ja siis loen telekavast, et esmaspäeval on "Matti: põrgu kuulub kangelastele" - ja tuju on hoobilt hea!