Miina läbis 1. detsembril põhjaliku instruktaaži, kuidas jõulukalendriga ümber käia. Et ei tohi kõiki komme ära süüa, vaid tuleb järgmise saamiseks oodata järgmise hommikuni. Võttis õppust küll.

Või nii mulle vähemalt näis. Vaatasin hommikul "Tähelaeva", kui Mii, kes oli jupp aega madalat profiili hoidnud, tuli õndsaliku näoga ja seletas, et tema võttis kommi. Ja et olid ikka head kommid küll.

Tormasin tüdrukute tuppa, kobasin läbi kummagi jõulukalendri kõik kotid (no on meil tänavu säherdused uhked punaste kottidega kalendrid), aga kõik kommid paistsid alles olevat. No mõtlesin, et järsku sõi ta ära kommi, mis sussipäkapikk hommikul tõi.

Naiivitar.

Ühel hetkel oli mul asja meie endi magamistuppa. Ja mida mu vaesed silmad peavad nägema: minu isiklik jõulukalender - sest tänavu läks ju nii hästi, et ka emme-issi said kumbki endale kalendri - on brutaalselt lõhki kistud. Aknad eest kogu lihaga ära, küüne- ja hambajäljed šokolaadis (ju ei mõistnud Mii neid kõiki välja kiskuda). Tõe huvides tuleb öelda, et kahju piirdus paari-kolme aknaga. Aga ikkagi. Milline jõhkrus. Nojah, ma ju õpetasin Miile, kuidas ta peab oma kalendriga käituma. Aga minu omast polnud juttugi.

Kapi otsa läks mu kalender. Tarmo oma päästis minijõhkardi käest see, et ta oli reedel Tartusse sõites selle suure kiiruga kilesse jätnud.

Ah, see kirevase päkapikundus nõuaks üldse eraldi teemat.