Kuidas Triibikut vihale ajada? No viimasel ajal on see ülimalt kerge. Näiteks saan täna, novembri viimasel päeval sõnumi, et meie firma lapsi ootavad personalijuhi juures jõulukalendrid. Häh, iga korralik emme-issi, kel kalendrivärk plaanis ja eelmise aasta totaalne defitsiit meeles, on oma kalendri 1. detsembriks ammu ära ostnud.

No siis saame sel aastal ka meie Tarmoga omad jõulukalendrid. Mis pole ju tegelikult üldse paha. Ja personalijuht lisas nüüd, et sellist kalendrit pole küll kellelgi. Järsku on liköörikommidega? No see mulle juba meeldiks. Kas olete hommikuse konjakijoomise juba maha jätnud?

Täiendus: isand T käis kalendritel järel ja helistas hingeldades, et nii kauneid jõulukalendreid pole tema silm veel näinud. Nii et võtan kõik kobinad tagasi.

See loom, kes eilse sitasitasita päeva kiuste ja tõttu kell kaheksa õhtul vatid selga tõmbas ja end ujulasse lohistas, sai mitu preemiat. Esiteks polnud röökivaid aeroobikuid ja mürtsuvat eurodiskot, mille tõttu ma õhtuse aja peale rihtisingi. Teiseks sumasid teisel basseinipoolel ringi vesipallurid nagu mingi eksootiline loomaliik. Tõsi, karjusid nemadki, ja vene keeles pealegi, aga seksikal mehisel häälel. Aeg-ajalt vilkusid mu silme ees vesipallidega dekoreeritud ujumispüksid (tervel meeskonnal ühtemoodi, kui nunnu!) ja sinised kõrvaklappidega kosmonaudimütsid.

Ja mul oli isiklik rada. Ja keegi ei hüpanud mulle pähe ega ujunud otsa. Ja saunas kõlas kell kümme õhtul üks mu lemmiklaule, Jimi Tenori "My mind (is an open book for you honey)". (Seda saab kuulata siit.) Sauna-DJ on seal Kalevi spaas küll tasemel.

Pingelised ajad. Ostsin kõige karmima ženšennilaksu, mis apteegis leidus.