Aeg-ajalt meenub mulle, et ma pean minema Pärnu maantee Laseringi Peter Gabrieli hitikogumiku järele, mille ma ühel nõrkushetkel tellisin. Võiksin ometi teada, et ma ei kuula enam midagi, iseäranis mitte seda, mille olen ise ostnud, mitte kõrvetanud. A järsku vana Piitrit ikka kuulan mõnel nostalgiahetkel.

See mõte imes mind muidugi YouTube'i sisemuse sisse. Jajah, niipalju siis kesköisest tõlketööst. Aga siin on nii palju toredat.

Näiteks see. No sellest rääkimata muidugi. Mingid täiesti ootamatud asjad. Ja mõni hirmus kallis laul. See on vist mu personaalne Gabrieli-lemmik. Mitte et ma nüüd mingi hirmus Gabrieli fänn oleksin, eks. Mille fänn ma üldse olen, eks. Nii et vabalt võib ka Gabrieli fänn olla.

Tegelikult, TEGELIKULT tahtsin ma hoopis üles panna "Ferris Bueller's Day Offi" lõpustseeni, kus värdjalik koolidirektor (kes on päriselus kah perverdiks osutunud) ribadeks rebitud pükstega koolibussi siseneb. Aga see oli liiga kehva kvaliteediga.

Kunagi ammu võtsin selle video Aleksandri tänava videokinost, nomistandoligi, ja sundisin Tarmot vaatama. (Thalia, ütleb Tarmo.) Siis ta ütles, et pole mind elu sees sellise häälega naermas kuulnud.

Ja TEGELIKULT-TEGELIKULT otsin ma YouTube'ist juba ammu üht lugu, Prefab Sprouti "Jesse James Bolero" (siin on mingi kribal ainult, ma teadupärast olen ju täielik MP3-võhik), mis mind abituuriumis nüühima pani, aga mida seal pole. Need on mingid ammused kihistused, mis vahel välja vupsavad.

Issand, kõik tuleb meelde. Mitte et seal midagi meenutada oleks. Aga tundub, nagu oleks olnud kuldne sügis, pikk must mantel, radikaalne tukk, jube igatsus hinges ja kange hirm, et ei saagi tõelist armastust tunda.

No näed siis, kui hästi kõik on läinud.

(Jääb mulje, et olen veidi purjus. Õige. Naaaatukene! Elagu jõulupeod, kus pudelid nii usinalt lahti korgitakse, et neid tuleb hiljem pidulistele järele toimetada.)