Kui see polnud kaif, mida ma täna hommikul basseinis tundsin, siis olen ma Heli Lääts. Uhkes üksinduses ma konna panna küll ei saanud, mu õnne tumestas õige veidi üks inimtank, kellega ma olin sunnitud rada jagama. Aga ikkagi sada korda parem kui pühadeaegset Gangest meenutav rahvasupp, milles ma eelmisel korral hulpima pidin nagu pekitükk seljankas.

Üksikujumine sobib mulle. Lahkudes möödusin lastebasseinist, kus toimus groteskne sõu: vanamoorid olid paarideks jaotatud ning vedasid üksteist jämeda värvilise vorsti abil läbi vee. See meenutas mulle rasedusaegset horror-show'd Keskhaigla basseinis, kus ma oleksin äärepealt otsad andnud, sest mind sunniti, samasugune vorst obstsöönselt jalge vahel, pikki vahemaid läbima.

Aga tihtipeale on lõbusam seal, kus meid pole. Ilmnes, et kõrtsis, kust me laupäeval välja taganesime, sest seal möllas mingi kostümeeritud peletis, sai hetk hiljem rämedalt nalja. Mitte et haigetsaamine väga naljakas oleks, aga no andke andeks, vanainimene istugu kodus, mitte ärgu käigu jõmmipealinnas molli norimas.