Üle-eelmise teema lõpetuseks. Mäletate, kuidas Väikevenna ema "Karlssonis" närve puhkamas käis? No vat. Siis ma küll aru ei saanud, kuhu ta läheb ja miks. Tundus lausa loomuvastane. Kuidas üks ema niimoodi ära läheb? Aga säärane närvipuhkus peaks olema seadusega ette nähtud. Nädal emale spaas. Ja teine nädal emale ja isale koos näituseks välismaal. Tublid isad võivad kah nädala omaette närve kosutada. Ma siin rõõmuga märkan, et Tarmo ka juba tõstab laste peale häält. Muidu olin alati mina see roppsuu-röökur.

Aga roppsuud, jah. Meil on Mirriga vedanud, et lasteaiast pole roppusi koju tulnud. Aga Miina õpib nüüd kärmesti. Täna nähvas ta korduvalt: "Kulat!" See on siis emmelt-issilt õpitud. Neil kahel on omavahel kõiksugused kakanaljad, millele iga kord reageerida on lihtsalt võimatu. Ja siis sõimatakse teineteist kaalikaks. Seda, et hea toon nõuab irinat ja õiendamist, on Mii samuti aru saanud. Vaese mammaga kipub ta juba ülbitsema. Näiteks joonistavad koos ja mamma ei tee midagi nii, nagu Mii arvates peaks tegema. Eile korises ta kortsus kulmul: "Mamma, sa praegu oled minust loll!"

Mina sain veelgi võimsama tümaka. See-eest autoriteetse:
"Emme, sina oled lollpealik!" See oli siis, kui Mii ise oma lossi katki tegi.