Kui me eelmisel nädalal papa sünnipäevale läksime, tegi Mirr suurt skandaali, et tal ei lastud oma maitse järgi torti valida. Ei lastud sellepärast, et ta EI SÖÖ torti. Kuigi, jah, annaalides on tõepoolest umbes kaks sissekannet kuue aasta jooksul, et Mirr on suu tordiseks teinud. Kui kristalselt aus olla, siis sööb ta ainult omaenda tehtud küpsisetorti. Sedagi ainult ilusa ilmaga ja hea tujuga.

Nojah, aga lärm oli nii ilge, et lubasime: sõbrapäevaks valib Mirr ise tordi.

Valis Selveri tibu tordi, mida ta tõesti-tõesti kunagi maitsma soostus. Vandus ka nüüd jumala- ja linnukeeli, et sööb.

Sittagi.

Ainult neid punaseid martsipanist jalgu sõid nad sealt tordi pealt. Jalad olid nii siredad, et vaene vanaisa pidas torti tõsimeeli tibi-, mitte tibukujuliseks. Arvas, et tibu suured silmad on hoopis rinnad. Ja meie, vaesed (lugeda silmakirjalikult pahase tooniga), pidime tordi ise ära sööma. Aga ma ei saa siiski öelda, et mulle väga maitsenud oleks. Banaan on seal sees lääge. Kui juba pattu teha, siis millegi tõeliselt hõrguga. Mingi jube hea tordiga.

Sestap otsus.

Järgmine kord valime tordi oma maitse järgi. Ja ma teen käkkidele isiklikult, omaenese pisikeste pontsakate sõrmedega terve liuatäie martsipanist jalgu. Kui vaja, siis siredaid. Kui vaja, siis jämedaid. Kuidas kunded soovivad. Aga seda, kas värvin need punaseks toidu-või vesivärviga, vaatan kundede käitumise pealt.